Eetimaa matkarajad: öine rabamatk Laeva soos

Siin on fotod ja lugu sellest, milline oli öine rabamatk Laeva soos ehk Selli-Sillamäe matkarajal. Ehk saab keegi jälle inspiratsiooni!

Mõnikord toimub väga ootamatuid sündmusi. Näiteks juhtud kogemata kellegagi arutama, et läheks õige loodusesse jalutama nii vara hommikul, kui on veel pime. Et küll päike ka millalgi tõuseb ja see varajane aeg on imeilus, rahulik ja karge. Minul oli  ülisuur vajadus rabalaugaste järele ja Laeva soo on niisugune koht, mis pole Tartust väga kaugel. Kokku lepitud, hakkasimegi poole öö ajal sõitma, et rabamatk jalge alla võtta.

Rabamatk kottpimedas on omaette elamus

Päike siiski nii vara ei tõusnud nagu suvel, nii et ööfotode asemel võite võtta lapse käsitööasjade virnast värvilised paberid, valida sealt musta A4 lehe ja jõllitada seda üksisilmi tükk aega. Saate aimu, mida ma mõtlen kottpimeduse all. Õnneks olid taskulambid kaasas, aga minul oma ähmase tulukesega oleks ikka hulk aega läinud, enne kui teeotsa üles oleksin leidnud. Ja üksi ma oleksin ühte põõsastikku rada otsima jäänudki. Nii et pimedas on hea, kui on kaasas sõbrad, kes orienteerumisest ja taskulampidest rohkem teavad.

Üksi ma tegelikult polekski päris kottpimedas metsas julgenud kolada, kuigi seda mitte just metsloomade pärast, sest nemad paistsid sel ajal kõik veel magavat. Inimesed on sageli hoopis kummalisemalt käituvad kui loomad. Natuke ma muidugi pelgan ikka, et kui juhtun kellelegi kogemata peale astuma, siis võib pahandus tulla. Teate küll seda tunnet, kui öösel on vaja tualetti minna ja eeldad, et leiad tee sinna käsikaudu ka üles, aga sa pole arvestanud, et kass on end esikus siruli visanud. Parem ikka, kui taskulamp on käepärast.

Kui taevas juba heledamaks muutus, sain selliseid fotosid:

Loodus tasakaalustab ja puhastab keha ja mõtted

Looduses on taevas palju selgem kui linnas ja pimedas taevas säravad tähed nii, justkui saaks neid puudutada, siruta ainult käsi välja. Tähti võib vaatama jäädagi. Küüvitsalehed on praegu, sügisel, hõbedakarva ja helkisid taskulambi valgel, nagu oleksid haldjad parasjagu oma hõbedatagavarad laiali laotanud. Olen ennegi öelnud, et rabades on iga kord midagi uut märgata. Mets on enam-vähem ühtemoodi, varieerub põhiliselt puulehtede värv ja nende olemasolu või puudumine. Raba muudab aga pidevalt oma nägu. Võib-olla ka, et raba mulle lihtsalt nii väga meeldib.

Tuldus teed mööda võib ka tagasi minna

Selli-Sillaotsa matkarada algab ühe parkla juurest ja jõuab välja teiseni. Et sellest teisest parklast jälle esimese juurde tagasi jõuda, peaks üksjagu maad  kruusateel kõmpima. See pole minu arvates kuigi huvipakkuv ja enamasti ma keeran siis otsa ringi, et metsa ja raba kaudu jälle tagasi minna. Nii ka seekord. Võib-olla tingituna sellest, et rada muutus hommiku arenedes järjest nähtavamaks, tundus tagasitee palju lühem. Mäletan, et jäin üht mülgast pildistama, siis lisasin veidi sammu ja järgmisel hetkel olin juba Suuretüki vaatetorni juures tagasi. Kuhu vahepealne rada kadus, kas rabahaldjad lõikasid selle mälust lihtsalt välja? Ma ütlen ju, et rabas võib juhtuda kõike, see koht asub nagu mingis muus, salapärases maailmas.

Suuretüki vaatetornis võib vaadata loodusfilmi sellisel ekraanil:

Mulle tundub, et loodus näitas järjekordselt kogu oma võimaluste paketti, kõike mis tal pakkuda oli. Sametine pimedus, tähesära, udu, päikesetõus tulipunase päikesekeraga, härmatis, kuu peegeldus rabalaugastes, sookailude vänge lõhn, rohtu nosivad kitsed tee ääres… Ja teate, see on ikka hämmastav, kui karge, värske ja energiast laetud on varahommikune õhk. See aeg on täielikult mürglivaba.

Unistuste täitumise aeg

Kui ma jõudsin selle puu juurde (pildil), siis meenus mulle, et umbes siinsamas võiski olla see koht, kus mul mõni aasta tagasi võis tekkida mõte oma fotoraamatust. Loodus oli siin lihtsalt nii ilus, ma vaimustusin selle fotodele püüdmisest ja kujutasin ette, millise raamatu võiks loodusfotodest kokku panna, kui lugusid ka veel juurde lisada. Ja nüüd ongi see raamat trükikojas ning sellega juba tegeletakse. Annan teile otsekohe teada, kui trükisoe raamat valmis!

Mis oleks rabamatk ilma piknikuta!

Kui lähed uusi maailmu avastama, soovitan kaasa võtta termosega sooja joogi ja natuke suupisteid. Oh kui hea isu rabamatk tekitab!

Tahtsin veel öelda, et kõige pimedam ja külmem on alati vahetult enne koitu. Seda siis nii looduses kui ka elus üldiselt. Päike tõuseb aga kiiresti ja kindlasti (oled sa märganud mõnd päeva, kui päike polegi tõusnud?), linnudki ärkavad üles ning algab uus ilus päev. Kaunist päeva teile, armsad!

Varem olen Laeva soost, ja sellest, kuidas sinna kohale jõuda, kirjutanud siin:

Eestimaa matkarajad: Laeva soo

Eestimaa matkarajad: Laeva soo talvel