Kui viibid pikemat aega oma harjumuspärases ümbruses, võid märkamatult rutiiniga ära harjuda – justkui hakkaks inspiratsioonile tasapisi tolmukiht peale kogunema. Mõnikord piisab aga sellest, kui astuda korraks rutiinist välja, ammutada uut infot, avastada uusi maitseid ja märgata looduse ilu, et silmadesse ilmuks taas uudishimu ja sära.
Võtame taas ette Peipsiveere ja avastame seal uusi maitseid, elamusi ja põnevaid infokilde.
Kui palju erinevaid maailmu mahub Eestimaale?
Mulle tundub, et Eestimaa on tegelikult palju suurem, kui ta kaardil paistab. Sest kuidas muidu on võimalik, et siin on nii mitmeid nii väga erinevaid maailmu koos? Kui hakata liikuma näiteks Kolkja vanausuliste küladest Setomaale, sealt Võrumaale ja Mulgimaale ning edasi Kihnu või Muhusse, siis tekib tõesti tunne, nagu oleksid käinud hoopis erinevates maades. Eestis on tegelikult päris palju ajaloolisi, keelelisi ja kultuurilisi piirkondi, mida võib käsitleda omaette kultuuriruumidena.
Ja eriti huvitav on see, need ei ole lihtsalt nii-öelda folkloori killud, vaid sageli terviklikud eluviisid ja identiteedid. Kui tihti mõtiskleme selle üle, milline on tegelikult erinevate piirkondade keel, toit, käsitöö, muusika, loodus, arhitektuur, uskumused, saun, pühad, rõivad ja elulaad?
Peipsiveere vanausuliste maailm
Täna sain Peipsi Toidu Tänava üritusi külastades taas Peipsiveere vanausuliste maailma piiluda. Pikal Peipsi äärsel külatänaval jalutada, vanu puumaju, aedu, sibulapeenraid, aga ka järve vaadata on minu jaoks alati lummav. Ja ka Kolkja vanausuliste muuseum on ajaloole otsa vaatamiseks tõeliselt põnev koht. Seal võis imetleda vanausuliste vana kodust interjööri, ajaloolisi pilte, raamatuid, ikoone, tarbeesemeid, tikanditega kaunistatud särke, ahjusid ja muud. Ma ei väsi kordamast, et Kolkja-Kasepää-Varnja on minu jaoks väga eriline piirkond.
Peipsi on sajandeid kujundanud tema kallastel elavate inimeste elu
Peipsi järv on siinse piirkonna inimeste jaoks olnud elatusallikas, liikumistee, ühendaja ja elulaadi kujundaja. Kalapüük oli Peipsiääre külade üks tähtsamaid elatusalasid. Elu järve ääres kujundas inimestes erilise loodusetunnetuse, sest inimesed pidid jälgima ilma, tuult, jääd, veetaset ja järve seisundit. Ehk on järv kujundanud ka tajutava omaette olemise tunde ja erilise loovuse hõngu, mis tundub seal koos tuulega lehvivat? Järve kaldal tundub maailm aeglustuvat ja keha rahunevat. Nii saadki hakata kuulama uusi, vaikselt esilekerkivaid, loovaid mõtteid ja ideid.
Peipsi Toidu Tänav on palju enamat kui toidufestival
See on võimalus külastada üht väga erilist maailma ja maitsta selle paiga, Peipsiveere, lugu. Mitmed toidud kannavad mälestusi vanausuliste traditsioonidest ja on valmistatud kohapeal kasvatatud viljadest. Peipsiveere on mind varemgi varustanud sibulatega, mida on jätkunud terveks talveks, küüslauguga, ja veel mitmesuguste kohalike saadustega. Pirukad on samuti kohalik traditsioon, nii nagu ka samovaritee ja palju muudki.
Samovaridest rääkides, külastasin taas Samovarimaja, kuna see on lihtsalt nii meeleolukas koht. Tsaariaegsed samovarid on kunstiteosed, mida ma tõeliselt imetlen. Perenaine räägib samovaride ajaloost ka huvitavaid lugusid, nii et minu soovitus on küll Samovarimajja sisse astuda, kui sealkandis olete.
Kuidas lugu Toidu Tänavast aga ilma toidupiltideta edeneda saaks? Varnja külas asuva Voronja galerii vahvlites oli ka sel korral mõnusalt kardemoni.
Sel ajal kui Külli – kes mind sellele reisile kaasa tõmbas – galeriiga lähemalt tutvust tegi, klõpsisin mina lille- ja kassipilte. Minu närvikava pole nii tugev, et tänapäevast kunsti välja kannataks.
Samuti Varnjas asuva Lendava Laeva õunakoogil uhkeldasid kodused marjad.
Ja Kolkja kala- ja sibularestorani sibulasupis oli ohtralt sibulat. Lisaks pakuti ekstra selleks sündmuseks valmistatud rabarberilimonaadi.
Üks samovar täitis oma kohustusi ka külatänaval.
Külli aeg-ajalt küsib, kas ma sain ikka kõik lilled ükshaaval ära pildistatud. Midagi jääb aga alati kaadrist välja ja nii tulebki kunagi taas tagasi minna …
Seega, kui tunned, et vajad värskust või uusi loomingulisi ideid, tasub minna avastama neid väikeseid, kuid üllatavalt erinevaid maailmu, mis Eestimaa eri paikades peidus on. Võid avastada, et piisab ühest väikesest väljasõidust, uuest paigast, maitsest või kohtumisest, et õhtul magama minnes tunda: tänases päevas oli rohkem head tuju, rõõmu ja sära.
Peipsiveere ilust ja vaatamisväärsustest olen varem kirjutanud siin:
Peipsiääre Sibulatee ja staroverõ. 1. osa
Peipsimaa külastuskeskus ja lubokkide trükkimine. 2. osa
Kalapuhvetite päev Sibulateel ja Peipsi ilu. 3. osa
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
