Jätkame Sri Lanka elu ja kaunite paikadega tutvumist. Vaatame teesid, templeid, toitu ja kaunist loodust. Kui tahtsime Kandyst edasi Nuwara Eliya poole sõita, kutsusime jälle seda taksojuhti, kellega koos sai Sigiriyas käidud. Tema aga saatis seekord meile juhiks hoopis oma venna. Ei tea, kas ta venda ka hoiatas, et meiega võib tulla 12-tunnine tööpäev?
Vend oli kena, asjalik ja viisakas poiss ning palus teha endale reklaami. Eks ma siis teengi. Instagramis vaadake: Kandy_taxi, Madura Rathnayake.
Nii said alguse Sri Lanka teeistandused
Esimene Hiinast pärit teetaim toodi Tseilonile brittide valitsemise ajal 1824. aastal. Taim istutati Peradeniya kuninglikku botaanikaaeda mitteärilistel eesmärkidel.
Esimese teeistanduse asutas brittide ülemvõimu ajal, 1867. aastal, šotlane James Taylor. See oli Kandyst 35 km kagus asuv Loolecondera mõis. Taylor kogus teeseemneid botaanikaaiast ja pani need oma istandusse kasvama. Aja möödudes muutus Sri Lanka maailma üheks juhtivaks teeeksportijaks.
Peaaegu 5% Sri Lanka elanikkonnast töötab praegu miljardidollarilises teetööstuses, korjab mäenõlvadelt lehti ja töötleb teed istandustehastes. Töötajad peavad noppima vähemalt 18 kg kergeid teelehti päevas, et teenida 1000 Sri Lanka ruupiat (umbes 3,25 dollarit) – tasu, mille kehtestas valitsuse palgaamet 2021. aastal. Pikaajaliste teekorjajate kätel on sageli karedad kallused ehk nahapaksendid. Töö on väga raske ja nooremad inimesed eelistavad muid töid. Paljud töölised elavad ikka neis baraki-tüüpi majades, mille britid neile 1920-ndatel ehitasid ja kus vesi ning elekter ei ole iseenesestmõistetavad. Neil peredel, kelle mõni pereliige töötab välismaal või teistes linnades, ja saadab raha koju, on rohkem õnne.
Sri Lanka mitu teed
Nuwara Eliya piirkonna taimestik on väga lopsakas, sest siin on vihmane ja jahe. Siin, keskmaa mägedes, on sooja umbes 15-20 kraadi (10 kraadi külmem kui hommikul, seega minu jaoks tohutu külm). Teepõõsad armastavad niisugust kliimat ja neid kasvabki suurel hulgal.
Käisime Tseiloni mitmeid teid degusteerimas. Silver tips näiteks on nädala fermenteeritud, teepõõsa ainult kõige-kõige ülemised lehed, golden tips on kaks nädalat fermenteeritud kõige ülemised teelehed. Ja erinevalt fermenteeritud ning maitsestatud mustad teed.
Lisaks opakuti vürtsisegu teed, mida saab aga ju ka ise kodus kokku segada.
Valge tee põõsad on teistsugused ja selle tee valmistamiseks on eraldi tehas. Valge tee on kasulik, sest see on fermenteerimata ja kofeiinivaba. Minu subjektiivne arvamus aga on, et rohelise ja musta (eriti musta!) tee asemel võiks juua tavalisi ürditeesid. Põdrakanep, mündid, kummel ja kümned teised. Ma tegelikult olin teepõõsaste teed ammu unustanud ja ega neid ei igatse ka.
Kordan igaks juhuks üle, et supermarketites müüdavate tee-paber-kotikeste sees on tolm. Dust. Tee tehases öeldi, et keegi ei joo seda ometi! See tolm on kuivatatud teelehtedest eraldatud oksakeste ja muu taolise prahi peeneks jahvatatud puru. Milleks seda prahti koos paberiga vees loksutada, kui on olemas nii palju värskeid kasulikke ürte?
Sri Lanka mitu väga pikka teed
Nuwara Eliyasse sõitsime autoga Kandyst 5 tundi. Kui viimased 8 km olid sõita jäänud, siis ütles juht, et läheb veel pool tundi, sest need on Sri Lanka teed! Varuge Sri Lankal sõitmiseks aega ja ärge pikki marsruute planeerige.
Tõeliselt kohalikus söögikohas maksis buffee, riis ja erinevad eriti vürtsikad karrid, kahepeale umbes 2 dollarit. Kohalike jaoks on seegi liiga kallis. Sri Lankal on kontrastid ülisuured (arvestades, kui palju me maksime giididele ja autojuhtidele, siis neil ei tohiks toiduvalikuga mingeid probleeme olla).
Koski on siin ka väga palju.
Nuwara Eliya ja igavene vihm
Nuwara Eliyas olevat kliima muutunud liiga vihmaseks peale tsunamit (2004). Enne seda olevat vihmased kuud olnud põhiliselt mai ja juuni. Nüüd aga on kena päikeseline ilm ainult hommikuti ja lõunast hakkab vihma lahmama. Kohalikud peavad kogu aeg ilma jälgima, et teada, kuidas oma tegevusi kavandada.
Kuna toas oli liiga külm, siis läksime ikka Nuwara Eliya vihmastele tänavatele lonkima. Õhtupoole polnud enam hullu midagi.
Kosk Lover’s Leap langeb alla Sri Lanka kõrgeimalt, Piduruthalagala, mäelt
Kuna kella 12 paiku lubati taas vihma, alustasime oma Nuwara Eliya matkapäeva järgmisel hommikul kell 8. Päike säras ja peale eilset sadu oli maailm värske ja puhas. Sooja umbes 25 kraadi. Meie öömajas töötav Raghu (või Ragu) vedas meid entusiastlikult ümbruskonnas ringi ja niisugustesse kohtadesse ma poleks iseseisvalt küll ronima hakanud. Nii et tuli taas kasuks giid võtta. Mägises looduses oli energeetika palju parem kui Kandys ja Negombos. Eriti mõnus oli koskede läheduses olla. Näiteks Lover’s Leap.
Vaade kosele kaugemalt.
Kui kohalikele lehvitada, naeratada ja tere öelda, siis nad on rõõmsad ja lehvitavad vastu.
Vana tamili tempel.
Möödusime haiglast.
Lehmad jalutasid rahulikult tänaval.
Raghu ütles hommikul, et matk kestab umbes 4 tundi, ja kui ma siis ühel hetkel vaatasin, et kodu juba paistab, keerasime vastassuunas ja teise mäkke üles.
Budistlik tempel Swarnagiri Maha Viharaya (Single Tree Temple)
Lõpuks siiski, Buddha ja finiš! See templikompleks mäe otsas oli tegelikult väga huvitav. Rohked munkade kujud tekitasid küsimusi. Üks munkadest oli sinise nahaga, üks hästi lühike ja üks hoopis teistsuguste riiete ja pikkade juustega.
Vaade linnale trepilt. Kodu isegi ei paista siit.
Kell 12 hakkaski vihma kallama, nagu lubatud. Müristamine, välgud ja troopiline paduvihm. Nüüd siis võisime hakata kodu poole astuma, veel 3,3 km. Raghu arvates võis matka pikkus olla ehk 17 km või nii. Aa, ja turg veel vahepeal, et saaksime papaia, avokaado ja pisibanaanid. Tegelikult oli see matk väga vahva. Mulle tundub, et raskusaste oli keskmisest suurem. Raghul näiteks ka giiditeenuse hind ei tõusnud, kui tasumiseks läks. Vaatamata sellele, et matk venis palju pikemaks kui algselt planeeritud oli ja saime kõik läbimärjaks. Raghu meele muutsime sellega rõõmsamaks, et kirjutasime külalisteraamatusse toreda matka kohta.
Foto autor on Külli
Kodus tõmbasime hinge ja kui vihm õhtul üle jäi, läksime uuesti Nuwara Eliya linnaga tutvuma
Oli bussijaam ja rongijaam.
Vaba hobune leidis linnast murulapikese üles.
Tänavatel oli ka väga palju flegmaatilisi koeri.
Indiapärases restoranis, peatänava ääres, polnud üldse nii odav kui eelnevalt mainitud söögikohas. Siin oligi rohkem turistidele orienteeritud ja käis väga palju rahvast. Saime suure portsu riisi ja teise portsu karrit. Ma kartsin, et Sri Lankal on hullemad veeolud, aga igas söögikohas sai käsi pesta. Koogid ostsime koju kaasa. Puhas suhkur ja mingisugune želee.
Öösel avastasin, et söödud toit siiski ei taha mu seedesüsteemis hommikuni püsida, aga põhjus võis olla ka viimaste päevade pingutust nõudnud matkades. Paastupäevad aga ongi kasulikud, järgmine päev kulus nagunii suures osas taas autosõidule, ja ülejärgmisel hommikul oli enesetunne taas super. Võtke reisile alati kaasa hulka söetablette ja ingveriga reisitablette, mis minu arvates aitavad ka halva enesetunde vastu.
Öömaja perenaine andis teele kaasa pudeli Ayurveda taimeleotist, mis pidi aitama südamepöörituse ja kõhuhädade vastu ning mis minu arvates osutuski väga kasulikuks. Jõime selle pudeli veini asemel tilgatumaks. Sest veini ei leidunud kogu reisi ajal mitte kusagil. Kui ma tahtsin perenaisele rohu eest maksta, siis ta raha ei võtnud ja ma sain aru, et teda rõõmustaks rohkem, kui ma kirjutaksin booking.com-i hea arvustuse. Mida ma ka tegin, sest öömaja oli super, tekid olid hästi paksud ja inimesed ülisõbralikud. Asukoht ka kesklinna lähedal. Kui satute Nuwara Eliyasse, siis The Hill Town Cottage on väga armas öömaja.
Nuwara Eliya – Negombo pikad teed
Nuwara Elya ja Negombo vahe peaks olema umbes 157 km. Sõitsime seda maad 6 tundi, kusjuures ilma vaatamisväärsuste juures peatumata. Õnneks olid vaatamisväärsused juba siia sõites ära nähtud. Alguses püüdis juht küll iga vaate, eukalüptipuu, teafaktory ja kose juures peatuda, aga mina tahtsin võimalikult kiiresti sihtkohta jõuda.
Raghu oli organiseerinud meile transpordi Negombosse, minibussi koos juhiga. Sellega läks hästi, sest liinibusside või rongidega, kuna ja kas me üldse kohale oleksime jõudnud. Pissipeatust poleks niisugusel juhul ilmselgelt saanud. 6 tunni pärast kohale jõudes oli juht ise ka nii väsinud, et ei hakanud isegi raha üle lugema. Peab ütlema, et ta oli väga tubli poiss, kes jäi kohalikus liiklusmöllus, serpentiinilaadsetel teedel, mitmes reas kulgevate tuktukkide, motikate ja veoautode ning mitmekesi vastutulevate busside voos, millimeetrite mängus, ellu ja terveks. Sain uue kogemuse selle suhtes, millise tossuhaisu järele lõhnavad Sri Lanka maanteed.
Küll oli hea viimaks hotellitoa voodis pikali olla. 6 tundi südamepööritusega ülikurvilistel teedel minibussis rappuda ei ole kõige atraktiivsem atraktsioon, aga ma sain hakkama. Läbi hotellitoa avatud rõdu-ukse kuulsin Negombo tänavamürglit, aga see ei ulatunud mulle väga lähedale. Homme sukeldume taas sügavamale kohalikesse sündmustesse.
Reisikirja eelmised osad:
Sri Lanka: Sigiriya ja Ayurveda
Sri Lanka: Kandy budistlik festival, botaanikaaed ja liiklus
Sri Lanka elevandid, Elephant Freedom Project. Loomasõbra unistus
Ja kui soovid kellegagi jagada inglise keelset varianti: Elephant Freedom Project, Sri Lanka elephants. An animal’s lover dream