Hommikul tiriseb valjult äratuskell. Kiirelt voodist välja, kiirelt riidesse, kange hommikukohvi sõõm ja tööle. Tööl tuleb teha seda ja teist. Lahendada probleeme, pidada meeles, korraldada, kiirustada. Peale tööd poodi ja koju, et teha kodutöid ja mõelda, kas jäi veel midagi, mida homse töö jaoks ära teha. Ongi õhtu käes koos väsimusega, telefonis kerimisega ja magama minekuga. Et hommikul jälle kõike otsast alata. Kas tundub tuttav elu?
Ühel hetkel võib sellisest elust saada ring, kus päevad on küll tegevusi täis, aga iseennast pole neis päevades enam peaaegu nähagi. Sa teed kogu aeg midagi, aga millal Sa päriselt oled oma elu peategelane?
Me oleme muutunud väga osavateks asjade tegijateks
Me oskame korraldada, planeerida, meeles pidada, hoolitseda, vastutada, lahendada, kiirustada. Meil on kalendrid, nimekirjad, meeldetuletused ja rakendused, mis aitavad meil veel rohkem asju ära teha. Aga kes või mis aitab meil lihtsalt olla? Seda pole meile õpetatud. Meile õpetati, kuidas olla tubli, kuidas hakkama saada, kuidas täita kohustusi, kuidas olla kasulik ja mitte kellelegi pettumust valmistada.
Meile ei õpetatud, kuidas tunda rõõmu ühest tavalisest päevast, kuidas lihtsalt istuda ja vaadata midagi ilusat, kuidas teha midagi ainult sellepärast, et see pakub rõõmu.
Millal muutus elu tegusõnaks?
Me räägime sageli oma elust tegevuste kaudu. Ma töötan. Ma kasvatan lapsi. Ma käin trennis. Ma tegelen enesearenguga. Ma pean selle veel ära tegema. Aga tegevused ei ole kõik, kes Sa oled. On ka see osa Sinust, kes vaatab päikeseloojangut, kuulab muusikat, kõnnib aeglaselt, naerab ja unistab. Kes lihtsalt istub mere ääres või metsas ega tee mitte midagi. See osa ei pruugi olla produktiivne, aga ta on elus.
Me ütleme sageli: Mul ei ole aega. Aga võib-olla on küsimus hoopis selles, mille jaoks me oma aega kasutame. Me leiame aega kõige jaoks, mida peame vajalikuks, välja arvatud meie ise. Kui ootad, kuni kõik on tehtud, et hakata elama, võidki ootama jääda.
Kes ütles, et puhkamine tuleb välja teenida?
On justkui mingi nähtamatu reegel, et kõigepealt peab kõik ära tegema ja alles siis võib puhata. Aga ülesanded ei lõpe kunagi. Ja nii lükkuvad puhkus ja rõõm aina edasi. Kui see projekt on valmis, siis… Kui kodu on korras, siis… Kui lapsed suureks saavad, siis… Kui mul rohkem raha on, siis… Kui mul lõpuks aega on, siis…
Aga elu ei ole ülesannete nimekirjas viimane rida, elu toimub praegu.
Kus selles päevas oled sina?
Kui võtta ära kõik sinu rollid – töötaja, ema/isa, abikaasa, tütar/poeg, hoolitseja, korraldaja, spetsialist –, siis kes jääb alles? Millal oli see õhtu, mil sa ei teinud midagi kasulikku? Millal küsisid endalt: Mida mina praegu tahan? ja jäid ka vastust kuulama?
Me võime terve elu midagi teha. Aga ühel hetkel võiksime küsida: Kas ma elan või lihtsalt korraldan oma elu? Need ei ole päris sama asi. Elamine tähendab ka kogemist, märkamist, naermist, loomist, puhkamist, armastamist, mängimist, vaikuses olemist.
Ja mitte kõik väärtuslik siin elus ei pea andma tulemust. Mõni asi võib olla lihtsalt ilus. Mõni hetk võib olla lihtsalt hea. Mõni päev võib olla lihtsalt elamiseks. Elu ei peaks olema ainult nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha. Sinu elu peaks olema ka koht, kus Sinul endal on hea olla.
Kui palju oli tänases päevas asju, mida Sa pidid tegema – ja kui palju oli seal Sind ennast?
