Trieste on Itaalia linn, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Trieste muudab kauniks Aadria meri (Trieste laht) ja Veneetsia stiilis kanal. Trieste asub Friuli-Venezia Giulia maakonnas, Sloveenia piiri ääres. Kuna Trieste on piirilinn, kus on segunenud mitmed kultuurid, siin on oma eriline atmosfäär ja lumm.
Inspireeriv Trieste
Triestel on oma stiil ja retrohõng, vanalinna majad mäletavad varjatud ja keerulist ajalugu ning Habsburgide valitsemisaega. Linn on kasvatanud ja lummanud palju kirjanikke ja teisi intellektuaale. Tänavakivid on tundnud väga paljudest rahvustest pärit inimeste saapataldu.
Triestes on piisavalt põneva ilmega tänavaid ja ajaloolise hingusega väljakuid, kus jalutada ja mida imetleda.
Väga kena on Borgo Teresiano südames asuv Canal Grande. Kütkestav Borgo Teresiano on nimetatud Habsburgidest keisrinna Maria Theresia järgi ja pärineb tema valitsemisajast 18.sajandil. Austria keisrinna olevat soovinud linna rajada uue kaubanduskeskuse. Canal Grande projekteeriti selleks, et kaubalaevad saaksid kesklinna siseneda. Canal Grande asub umbes poolel teel raudteejaama ja Piazza Unità d’Italia vahel.
Aadria meri ja purjekad.
Suvises päikeselises Itaalia rannikulinnas on ikka mõnus aega veeta. Olge praegu virtuaalselt kaasas ja ehk soovite siis ka ise seda linna külastama minna!
Itaaliasse hommikukohvile
Mu kolleegid, või siis ekskolleegid, muhelevad (ja elavad kaasa, hõissa!), et ma armastan käia Itaalias hommikukohvi joomas. On tõsi, et mulle meeldib mõnel laupäevahommikul kiirelt mõnest Itaalia kohvikust, turult ja poest läbi astuda ning elu ja ilu imetleda, et siis juba uute ideedega taas argitoimetuste juurde naasta.
Väike veider täitunud unistus
Niisugune mõte, tegelikult unistus, et kuidas ma Itaalias hommikukohvil hakkan käima, tekkis mul sõpradega Cinque Terre reisil olles. Siis kujutlesin, mis tunne see võiks küll olla – tuled lihtsalt korraks Itaaliasse lõunamaa lõhna hingama, ilma et peaksid seda reisi maru kaua ette planeerima ja palju kodinaid kaasa vedama. Unistused võivadki täituda, sellepärast ma soovitan teil, armsad, hästi julgelt unistada – ja unistada just selliseid väikseid, natuke veidraid unistusi. Väga vahva, kui need lähevad täide ja muudavad elu helgemaks. Nüüdseks olengi mitu korda seda unistust reaalselt läbi elanud.
Reisiplaanid ja logistika
Kohe põhjendan ära, miks ma kedagi endaga kaasa ei kutsunud. Logistika. Seekord oli logistika nii piisavalt vaevaline, samuti polnud päris kindel, kas kokkupandud plaani läbi õnnestub viia. Mõnede lendude vahel oli väga palju ootetunde ja mõnede vahel liiga vähe. Nii et kohale ja tagasi jõudmine polnudki 100% kindel. Samuti oli plaanis ainult lühireis tillukese seljakotiga. Mis parata, ma väga armastan teha mõttetuid asju! Seletan edaspidi täpsemalt ära, milliseks see logistika reaalsuses kujunes.
Miks mul jälle vaja minna oli?
Eesti kevad-suvine ilm on üleliia vihmaseks ja külmaks disainitud. Kõike disainitakse järjest moodsamaks. Ma usun, et põllumehed ja aiapidajad rõõmustavad, sest pole vaja midagi kasta ega sügisel saaki koristada, kõik mädaneb iseenesest ja looduslikult ära. Minul aga kipuvad kõik villased sokid juba ära kuluma. Kliima pidev soojenemine sulatab augud sisse lihtsalt. Nii ma otsustasingi jalgadele vabadust anda ja minna kusagile, kus saab rannaplätudega ringi jalutada ja et varvastel oleks korragi suve jooksul soe.
Kui hakati rääkima saabuvast pikemat sorti pühade ajast, siis ma vaatasin kalendrisse ja tõesti, oligi niisugune aeg tulemas ja mind polnud kuhugi kutsutud. Hakkasin kiiresti lennuaegu kokku klapitama, et end ise kusagile kutsuda. Lennuaegade klapitamine pole väga lihtne töö, ma uurin läbi mitmete lennufirmade graafikud, hinnad ja selle, kuhu üldse lennata võimalik on. Nii tekkiski mõte, et mis siis kui läheks näiteks Stockholmi kaudu Trieste linna Itaalias.
Millised on Stockholmi lennujaama koridorid?
Stockholmi kaudu seiklemine väga ladusalt ei läinud, sest lendude vahe oli liiga pikk ja kuna ma lennujaama pikemaks sisse ei tahtnud kolida, pidin sinna öömaja võtma. Järgmisel varahommikul porisesin, et kes küll niisuguse plaani välja mõtles, ja läksin järgmisele lennule.
Minule tunduvad Stockholmi lennujaama koridorid liiga pikad ja koledad. Väga kaua tuleb kõndida ja õiget väravat otsida, terminale on ka liiga palju. Sain aga selgeks, et Ryanairi lennud väljuvad terminalist 4. Stockholmi lennujaama sattudes tuleb kasuks piisavalt varutud aeg.
Milline on varahommikune Trieste?
Trieste lennujaamast linna sõiduks on rong kõige parem variant, aga saab ka bussiga. Kõigepealt tuleb leida see kummaline tunnel, mida mööda tuleb vantsida rongipeatusesse. Rongipeatuses olevast automaadist saab osta pileti ja selle siis teises automaadis ära valideerida. Kõige selle rongimajanduse jooksul sõbrunesin ühe rootslannaga, kes oli saabunud sama lennuga ja nüüd samuti Trieste poole teel. Itaalias reisimise muudab vahvamaks see, et inimesed juhatavad sind hea meelega ja nii leidsimegi end peatselt õigest rongist, piletid näpus.
Kella 9 paiku hommikul Triestes selgus, et meil mõlemal oli veel aega – rootslannal Pirani bussini ja minul majutuse sisseregistreerimiseni. Rootslannale oli soovitatud üht söögikohta, nii et suundusime seda otsima. Enamus söögikohtadest tundusid niisugused, kus keegi ei söönud – ainult joodi midagi ja vesteldi.
Caffe deli Specchi, kuhu me jõudsime, oli minu jaoks taldrikule kuhjanud mingi väga kummalise olluse. Tavalised krõbinad, tavalise, purgi-kastmega üle valatud. Tõtt öelda oli rootslanna taldrikul veel suurem veidrus. Tundmatud kõvad taimed, mida ei saanudki ära süüa. Espresso oli aga väga hea ja jäätis olevat ka maitsev olnud. Tagasi ärge mind sellesse kohta enam kutsuge.
Kohviku lauad tänaval. Kohvikus istudes on hea ülevaade kogu väljakule Piazza Unità d’Italia.
Reisides võid leida uusi sõpru!
Ma kodunesin oma vastleitud rootsi sõbrannaga nii ära, et tundus lausa veider, miks ma kohati tema kõnest aru ei saanud. Mõlemal läks meelest inglise keeles vestelda, seega rääkisime nii nagu omale mugavam oli – nagu oleksime samast rahvusest ja linnast pärit! Reisimise teema on ühendav lüli, millest annab alati ja palju rääkida. Ma tõlgin selle blogiloo ka inglise keelde, sest rootslanna lubas vaadata, milliseid pilte ma tegin. Sel viisil ma lugejaid leiangi. Isiklikud kontaktid.
Rootslanna sõitis edasi Sloveeniasse, Pirani linna, sest Trieste oli tema jaoks liiga lärmakas. Mõnel päeval võiksin talle sinna külla sõita, näeme kas õnnestub. Ma kutsusin teda Tartusse omale külla, aga kuna Eestis on nii külm ja vihmane, siis on vähe lootust, et keegi siia suvitama tahab tulla.
Järgmises loos pajatan edasi, mida Trieste kandis näha saab ja kas te saate ujuma minna, kui siia tulete.
