Roheline ja ajalooline lossilinn Sintra, koos värvilise Pena muinasjutulossiga mäe otsas, moodustavad ühe Portugali erilisema piirkonna. Minu jaoks on eriline elamus alati ka ookeani lähedus, mida sai tunda näiteks Cascaisis. Pajatan neist kogemustest kohe lähemalt ja jagan taas fotosid!
Ühel päeval ei kannatanud ma Lissaboni saginat enam välja ja vedasin Külli muinasjuturaamatu lehekülgedele kaasa. Kollase-punase-sinise värviline, sakiliste müüridega lossike – seda ei saa ju tänapäeval enam olemas olla? Aga see oli siiski olemas! Ja väga palju rahvast tahtis seda imet oma silmaga vaadata.
Sintra oli Portugali kuningate residents
Selle tõttu ongi seal rohkesti paleesid ja aedu. Sintra piirkond on mägine ja metsane – ühesõnaga, kuninglik puhkus linnast väljas. Pena palee (Palácio da Pena) on Sintra kõige kuulsam vaatamisväärsus. Sintra Pena palee arhitektuuri on mõjutanud tõenäoliselt gooti, renessansi ja islami stiilid. Seal on elanud Portugali kuningas Ferdinand II. Paleed ümbritsevas pargis, Pena pargis, võib tundide viisi jalutada ja kauneid vaateid jäädvustada.
Palee seinad olid tõepoolest värvilised ja ornamentidega kaunistatud.
Kui Ferdinand II praegu näeks, millised rahvamassid tema kunagise elukoha müüridel endast selfisid klõpsutavad, ma usun, et ta vajaks tassikese rahustavat teed. Ega ma isegi ära ei ütleks.
Sintrasse sõitsime Lissabonist elektrirongiga, mis oli lihtne ja odav võimalus. Pena palee juurde omakorda Sintrast bussiga nr 434, mis väljus kohe rongijaama eest. Palee juurde pääseb ka jalgsi, aga see võtab palju rohkem aega ja põletab palju rohkem rasva ära.
Mauride kindlus Sintras
Sama buss, mis peatus Pena palee juures, peatus ka Mauride kindluse juures. Mauride kindlus (Castelo dos Mauros) asus kõrgel mäeharjal ja, nagu nimi juba vihjas, oli mauride poolt kaitsekindluseks ehitatud. Praeguseks, tänu Alfonso I vallutustegevusele ja aja kulule, on säilinud vaid müürid ja tornid.
Sintra linna kitsastel tänavatel leidus kenasid väikesi suveniiripoode ja üliheade roogadega söögikohti.
Väike Portugali linn Sintra lubas osa saada muinasjutulisest atmosfäärist, lennutas justkui ajas tagasi, et tunnetada romantikat ja ilu ning unistada. Ööpimeduses leidsime taas rongijaama üles ja loksusime juba tuttavasse Rossio peatusesse Lissabonis. Sõiduks kulus umbes 40 minutit. Tegelikult oleksin tahtnud Sintras viibida aga mitu päeva. Kes oskas arvata, et värvilised lossikesed ja ülimaitsvad toidud on tänapäeval veel tõepoolest olemas!
Cascais, Atlandi ookean ja ülivärske taimetoit
Järgmisel päeval polnud Lissaboni linnakära mu närvidele ikka paremini mõjuma hakanud ja ma vedasin Külli Atlandi ookeani äärde. Külli oli küll öelnud, et tema kolerongiga ei sõida ja punkt, aga ehk kaalus selle kolesõidu (mis oli aga odav ja lihtne variant kohale jõuda) siiski üles Cascaisi söögikoht House of Wonders? Ma usun, et see võis küll olla kunstniku vääriline, kunstipärane koht. Kunstnikust perenaine andis külastajatele põhjaliku ülevaate taimsetest roogadest ja ka sellest, et värsked aedviljad olid hommikul toodud otse farmist, ja eksole, te tunnete seda ise ka? Nende moto on: Värske toit ja loovus. Mõlemat oli suurel hulgal ja muu hulgas ka porgandikooki. Kui sinnakanti satute, kiigake sisse, kas teile võiks see ka meeldida!
Ja minu varbad said ookeanivette! Cascaisis on mitu liivarannakest. Märtsis on ookeani vesi muidugi veel piisavalt mittesoe, nii et kui sa ei tahagi ookeaniga väga lähedast suhet luua, siis keegi ei vaata sellele viltu. Päike oli aga juba suvesoe.
Ja siis ma astusin tehnoloogia ajastusse …
Cascais on võluv, ajaloohõnguline kuurortlinn, liivaste rannakeste ja rohkete söögikohtadega. Cascaisis oli võimalik mööda pikka rannapromenaadi jalutada Estorili rongipeatusesse. Sealt sõitsime õhtul rongiga taas Lissaboni tagasi. Seejärel veel metroojaama sissepääs üles leida, õige suund võtta ja mõni peatus metrooga loksuda …
Lissaboni ja selle ümbruse ühistransport toimib hästi
Transpordiliike on Portugalis üksjagu ja ühistransport toimib väga hästi. Metrooga on lihtne liigelda, kui pead vastu kogu selle maa-aluse mürina, kolina ja tunglemise. Mina ohkasin iga kord taas maapinnale jõudes – ohh, välja pääsesime! Mõnes jaamas oli küll tunne, et ega seekord ei pääse välja … Lissabonis sai kollase ühistranspordi kaardi osta metroojaamast ja sellele hiljem vajaduse järgi raha juurde laadida. Kohalikud näitasid lahkelt ära, kuidas see käib. Nad ei viitsinud lihtsalt nii kaua mu taga järjekorras oodata, kuni ma piletiautomaati jõllitasin.
Portugallased olid sõbralikult meelestatud, nii et kui kusagil nõutult ringi vahtima jäime, küsisid ise ja vabatahtlikult, kas on vaja teed näidata või metroopiletit osta. Lissaboni bussipeatuses näiteks seletas üks vanahärra põhjalikult ära, et meie buss väljub hoopis teiselt poolt teed ja sõidab tegelikult vastassuunas. Seda olin ise ka hakanud kahtlustama, peale eelmisele bussile hüppamist ja nentimist, et mööduvad peatused ei olnud üldse õiged. Ma usun, et nimetatud vanahärra teenis omale meie abil natuke head karmat.
Lissaboni ümbruses on kahtlemata veel väga palju vahvaid kohti, mida ma aga sel korral lihtsalt ei jõudnud külastada. Ka teel Porto või Faro suunas jääb huvitavaid paiku ette. Ja ookeani ääres on alati hea olla. Reisikirja järgmises osas jõuame Porto vaatamisväärsuste juurde ja ka kohalikule peole!
Reisikirja esimest osa saad lugeda siit:
Kevadine Lissabon, linnaosade ja vaatamisväärsustega. 1. osa
Vanemad Lissaboni ja Portot tutvustavad reisikirjad leiad siit:
Portugal: maa, mis mind ära võlus. 1. osa
Portugal: Porto vaatamisväärsused. 2. osa
Portugal, seekord Lissabon. 1. osa
Ahjaa, siin on üks kaart Lissaboni ühistranspordi kohta …
