Fiumicino lennujaam meenutas mulle kangesti Lissaboni oma. Kõigepealt kõnnid. Siis kõnnid veel. Ja kui arvad, et hakkad juba kohale jõudma, siis selgub, et nüüd algab matka järgmine etapp. Kusagil selle teekonna lõpus pidi asuma rongijaam. Kohe pajatan, kuidas lennujaamast Rooma linna saab ja mis või kus on Anzio ning ka muud huvitavat. Muidugi taas fotod ja fotod!
Fiumicino jaam ja Leonardo Express. Kuhu sõidame?
Fiumicino rongijaama leidsin üles, 14 eurose pileti Rooma Termini jaama sain samuti ostetud ning Leonardo Express viis mind umbes poole tunniga pealinna südamesse. Termini jaam näis sisaldavat vähemalt poolt Itaalia elanikkonnast, kes parajasti kuhugi kiirustas. Inimjõed voolasid igas suunas ning nende keskelt tuli üles leida piletiautomaat. See õnnestuski. 3,60 euro eest sain pileti Nettuno rongile. Nettuno on järgmine linnake pärast Anziot ja ühtlasi koht, kus raudtee otsustab, et aitab küll, rohkem mere poole ta enam ei lähe. Seetõttu on Anzio reisijatel olemas lihtne varuplaan: kui peaksid kogemata oma peatuse maha magama, siis välju Nettunos ja jaluta umbes viiekümne minutiga tagasi.
Nii loksusin veel tunnikese rongis, eemaldudes Roomast üha kaugemale. Linnamüra jäi selja taha, majad muutusid hõredamaks ja õhk kergemaks. Kui viimaks kohale jõudsin, ootas mind meri. Türreeni meri. Meri nägi välja, nagu poleks tal kunagi kiire olnud ja nagu ei oleks tal vähimatki huvi teada saada, mitu rongi ja lennukit ma tema juurde jõudmiseks vahetama pidin.
Miks üldse oli vaja Rooma sõita?
Ühel päeval külmetasin Tartu vihma ja tuule käes nii põhjalikult läbi, et tundsin, nagu oleks minu isiklik akulaadija üles öelnud. Sooja enam ei saanudki ja kohustuste koormale tundus olevat mitu tonni juurde lisatud. Nii kaua pingutad – natuke veel, ja siis veel natuke – kuni avastad, et sisemine aku ei näita enam mitte viit protsenti, vaid vilgutab ähvardavalt punast tuld. Ja akulaadija, nagu juba mainisin, ei tööta.
Viimasel ajal olen eriti selgelt märganud, et kui annan pidevalt oma energiat, tähelepanu ja aega, saamata vastu samaväärselt tasakaalupanust, siis elu kommenteerib olukorda üsna õpetlikult. Ülekantud tähenduses tõmmatakse minu energiapistik siis lihtsalt seinast välja. Loovus läheb puhkusele. Huumor pakib kohvri. Kannatlikkus saadab postkaardi kusagilt kaugest riigist, teatades, et ei tea veel, millal tagasi jõuab. Kui kulutad rohkem, kui tagasi saad, siis ühel päeval avastadki end keset vihmast Tartut ja mõtled, et akulaadija juhe oli tasahilju lahti tulnud juba ammu.
Ja siis, kuna ma voodist väsimuse tõttu hästi püsti ei saanud, küünitasin käe telefoni järele, et ma ainult korraks vaatan, kas odavaid lennupileteid pakutakse. Ainult korraks vaatan. WizzAir pakkus odavaid pileteid Rooma. Ma pole kunagi Rooma tahtnud minna, sest mulle suured linnad ei meeldi ja nii mõtlesingi, et ega ma pea ju Rooma jääma – küll leian ka mere ja liivaranna.
Niipea kui Fiumicino piletid ostetud, hakkas aku end tasakesi taas laadima. Niipea kui varbad Türreeni merre sain kasta, oli aku laadinud end 100% täis.
Kui vähe on vaja puhkuseks …
Anzios ööbisin otse Piazza Pia kõrval, keset väikest ja mõnusat linnasüdant. Anzio ei püüa kellelegi oma suurusega muljet avaldada. Vastupidi – ta näib olevat linn, mis on juba ammu aru saanud, et inimestel pole tegelikult vaja viieteistkümnekorruselisi maju, kümmet sõidurada ega kaubanduskeskust, mille ühest otsast teise jõudmiseks kulub pool maratoni.
Kitsad tänavad, mille äärde olid pikitud butiigid, kohvikud ja restoranid, viisid tasahilju mere poole. Kogu linna kohal hõljus puhkusemeeleolu. Inimestel ei paistnud kuskile kiire olevat. Keegi ei karjunud midagi telefoni ega teisele inimesele. Keegi ei näinud välja nii, nagu oleks tal kohe-kohe vaja päästa maailma või täita Exceli tabelit.
Suveriietes inimesed istusid väliterrassidel, sõid ja jõid, vestlesid ja vaatasid möödujaid. Rannas jalutasid inimesed aeglaselt mööda liiva, nagu oleksid nad sõlminud merega kokkuleppe mitte kiirustada. Meri, liivarand ja päike mõjuvad närvisüsteemile paremini kui kõik eneseabiõpikud kokku.
Anziol on pikk kogemus puhkajate võõrustamisel
Tänapäeva Anzio ja Nettuno asuvad iidse sadamalinna Antiumi kohal. Antium oli oluline linn juba enne Rooma impeeriumi hiilgeaega ning kuulus algselt volski hõimule. Seejärel vallutasid linna roomlased ja juba kaks tuhat aastat tagasi saabusid siia Rooma rikkad ja tähtsad inimesed mereõhku hingama. Mõni asi maailmas ei muutugi kuigi palju. Raske on aga uskuda, et samal rannal, kus inimesed täna päikest võtavad ja gelatot söövad, käis vähem kui sajand tagasi üks Teise maailmasõja verisemaid lahinguid Itaalias.
Anzio on ka keiser Nero sünnipaik. Keiserliku villa varemed ulatuvad otse mere äärde. Ja Aja lugu on näidanud, et mõni kuulus inimene töötab turismimagnetina paremini kui mõni teine.
Anzio ei ole ainult tavaline kuurort, see on ka üks Lazio piirkonna tähtsamaid kalasadamaid. Selle tõttu on ka palju mereande pakkuvaid restorane.
Merelohe kujuga rannakalju juures tundsin end kõige paremini. Lohe ninaotsa ja silma olid tuul ja vesi kaljust väga tabavalt välja voolinud.
Ja inimesed naeratasid mulle ning rääkisid minuga. Nad lihtsalt olidki sõbralikud. Eestist tulles oli see täiesti omaette vaatamisväärsus ja natuke kahtlanegi.
Seega, kas Fiumicino on alguspunkt sõiduks põrgusse või paradiisi – sõltub sinu enda valikutest
Kui Rooma hiiglaslik Termini jaam meenutas mulle üht põrgu administratiivset osakonda – täis risti-rästi tormavaid inimesi, lärmi, hallust, segadust, väga aeglasi piletiautomaate ja lõputuid koridore –, siis Anzio tundus olevat sama süsteemi paradiisiosakond. Seal lõhnasid puud ja lilled, vulises purskkaev, laulsid linnud, puhus soe lõunamaine tuul, ja isegi tänavavalgustus nägi välja nii, nagu oleks keegi selle paigaldamisel päriselt hoolinud sellest, kuidas linn õhtul välja näeb.
Kohe ühe tänavanurga tagant leidsin ka suurepärase toidupoe. Sealt sain värske salatipea, Sitsiilia tomateid, mis maitsesid tõepoolest tomatite moodi, priskeid paprikaid, oliive ja muud head-paremat. Lisaks leidus ümbruses veel mitu puu- ja köögiviljaletti. Kõigest värskest kraamist sai üks väga hõrk salat.
Paradiisist leiab veel …
Ka öömajad olid Anzios märksa soodsamad kui Roomas. Eks enamik inimesi eelistab ju peatuda pealinnas, selle asemel et tund aega rongis loksuda. Mina aga ei ole suur suurlinnainimene. Mulle meeldivad kohad, kus kuuled linnulaulu ja merd rohkem kui liiklust ja kus teekond poodi ei meenuta ellujäämismängu. Anzio oli täpselt selline paik. Väike, rahulik ja just parajalt ilus, et sinna mõneks ajaks pidama jääda.
Anzios oli väga armas raamatupood ja ma otsustasin, et viimane aeg on midagi ette võtta selles suhtes, et osata neid raamatuid lugeda. Öömaja peremees oli samuti üllatunud, et ma itaalia keelt ei oska. Kuigi ma sain jätkuvalt kõik asjad aetud põhisõnavaraga nagu buongiorno, grazie, duecento grammi, un biglietto, un espresso, ciao, …
Järgmine linnake, Nettuno, ja kuidas sinna jõuda
Nettunosse jõudsin Anziost jalutades umbes 50 minutiga. Paremat kätt jäid hotellid ja liivarannad.
Ehk seetõttu, et olin Anzios nii ära kodunenud, mulle Nettuno fiiling nii hea ei tundunud. Seal tundus olevat rohkem tõsidust ja kiirustamist. Kindlus, vaatamisväärsused, butiigid ja restoranid olid küll ka Nettunos olemas.
Anzosse rongiga tagasisõit võttis aega 4 minutit.
Kuigi olin siiani alati arvamusel, et Rooma Fiumicino lennujaam mind kunagi ei näe, said sealt aga alguse väga ilusad kogemused ja avastused. Kui teiegi suurlinnu väga suurtes doosides ei saa võtta, siis võite minna uurima, millisena paistavad liivaterad läbi läbipaistva Türreeni mere vee vaadates.
Rooma vaatamisväärsustest pajatab järgmine lugu.
