Lüübnitsa sibula- ja kalalaadale viiva tee äärde olid paigutatud väga vahvad ja julgustavad sildid. Need andsid muu hulgas teada, mitu kurvi on veel läbida jäänud ja et sa oled endiselt õigel teel. Lüübnitsa asub justkui maailma veerel ja niisugustel kohtadel on minu jaoks alati eriline lumm. Maailma serval on nimelt see hea omadus, et sealt ei ole enam eriti kuhugi edasi minna. Jääb üle kohapeal ringi vaadata, maha rahuneda ja mõelda, et võib-olla polegi vaja kusagile mujale tõtata.
Lähme siis vaatame, mis selle paiga nii eriliseks teeb.
Lüübnitsa ärkab vara
Lüübnitsasse jõudsime küllaltki vara, sest Külli oli öelnud, et enne suuremate paduvihmahoogude algust võiksime seal ära käia. See oli väga mõistlik mõte, sest Eestimaa ilmaga ei tasu liiga pikalt läbi rääkida. See võib küll hommikul viisakas tunduda, aga lõuna ajal hakkab ikka oma tujusid välja näitama.
Küllaltki varasest hommikust hoolimata olid põllul asuvad parkimisplatsid juba autodest pungil ning sibula- ja kalalaat täies hoos.
Peagi sai ka selgeks, et villase kampsuni ja vihmakeebi kaasavõtmine oli hea mõte. Villase mütsi sai õnneks kohapeal juurde osta. See on üks laadalkäimise võlusid, et kui oled end hommikul liiga optimistlikult riidesse pannud, võid kohapeal – lõuna paiku – oma garderoobi ümber komplekteerida.
Küla serval tõmbas kohe pilku traditsiooniline Seto palvemaja ehk tsässon. Tsässon on kujutatud selle loo esimesel fotol.
Millisel maal asub Lüübnitsa?
Kui eelmisel korral sai käidud Peipsiääres, Varnjas ja Kolkjas, siis nüüd jõudsime veel sammu edasi – Pihkva järve kaldale.
Neid külasid ja Lüübnitsat ühendab peale kalapüügi ja sibulakasvatuse ka vene vanausuliste kultuuripärand. Lüübnitsas on see aga põnevalt segunenud Seto traditsioonidega. Nii et olimegi jõudnud järgmisele maale – Setomaale. Või vähemalt sellisesse Eesti ossa, kus kultuuriruumid on omavahel nii mõnusalt kokku kasvanud, et neid ei saa kuidagi hakata lahti harutama.
Nagu Varnjas ja Kolkjas, on ka Lüübnitsas traditsiooniks juua keedusuhkruga samovari teed. Keedusuhkur kõlab küll nagu asi, mida võiks kasutada peamiselt siis, kui suhkruga on juhtunud mingi õnnetus, aga tegelikult annab see teele mõnusa karamellise maitse.
Lüübnitsa on valitud ka 2019. aastal Eesti aasta külaks ning näeb kaunis ja hoolitsetud välja. Kui viibid paigas, mida keegi näib väga armastavat, tekib endalegi juurde loomingulisi ideid, teotahet ja elurõõmu. Tundsin, et siinsed elanikud pidid olema tugevad, kindlameelsed ja teotahtelised, et muutliku ja karmi ilmastikuga ja järve tujudega toime tulla.
Praegu oli küla muidugi täis laadalisi, vihmakeepe, sibulavanikuid, laadatoitu, käsitööd ja muud põnevat. Laadal kõlas ka Marko Matvere hääl ja Väikeste Lõõtspillide Ühingu rütm. Vihm ei lasknud end sellest eriti häirida ja jätkas samuti omas kiires tempos.
Tõenäoliselt saabub pärast laadakülaliste lahkumist siia tagasi ka rahu ja omaette-oleku-tunne. Võib-olla isegi nii põhjalikult, et kohalikud kuulevad jälle, kuidas järv hingab.
Miks Peipsi sibulad nii erilised on?
Ka Lüübnitsas kasvatatakse ja kuivatatakse sibulaid traditsiooniliste meetoditega. Sibulaid kasvatatakse käsitsi kaevatud kõrgetes peenardes. Peenrad tehakse kõrged sellepärast, et sibulate juured ei armasta järveäärset liiga niisket mulda. See tähendab, et sibulatel on kõrged nõudmised. Sibulaid väetatakse ainult looduslikke vahendeid kasutades ning sibulaseeme kasvatatakse ja kogutakse ise.
Tahate, avaldan teile ühe saladuse? Kas teadsite, et sibulaseemnest kasvatatakse kõigepealt tippsibul, järgmisel aastal tarbesibul ja seejärel taas seeme? See tähendab, et ühe suure ja mahlase sibula kasvatamine võib võtta mitu aastat ning nõuab päris palju tööd. Kui sellele mõelda, siis hakkab tavaline poest ostetud sibul tunduma peaaegu nagu … natuke lihtsakoeline.
Pihkva järve meeleolu võib olla muutlik
Hommikupoolikul oli järv kaunis ja rahulik. Vihma edenedes muutus aga ka järv rahutumaks ning üksik toitu otsiv luik kadus kõrkjate varju.
Juba järvevaadete, erilise meeleolu ja tuulte pärast tasus Lüübnitsasse tulla. Eriti tuulte pärast. Nende tõttu tekkis mul tunne, nagu oleksin sattunud mere äärde. Ja meretuul puhub tavaliselt alati silmad selgeks ja mõtted helgeks.
Mida siis laadalt kaasa võtta?
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegingi nii, nagu kohapeal soovitati. Ostsin kaasa sibulat ja küüslauku. Siis veel natuke sibulat. Ja loomulikult küüslauku ka. Siis tekkis tunne, et sibulat võiks ehk veel olla. Nii et võtsin veel sibulat. Ja kui juba sibulat, siis loomulikult ka küüslauku.
Võtsin kaasa ka selle hea ja kerge tunde, mis tekkis maailma veerel, vihmasajus, seistes ja järvele vaadates. Järvele, mis tõesti pingutas, et mu mere- ja ookeaniigatsust leevendada.
Peipsiveere ilust ja vaatamisväärsustest olen varem kirjutanud siin:
Hea tuju päev: Peipsiveere kultuur ja Peipsi Toidu Tänav
Peipsiääre Sibulatee ja staroverõ. 1. osa
Peipsimaa külastuskeskus ja lubokkide trükkimine. 2. osa
Kalapuhvetite päev Sibulateel ja Peipsi ilu. 3. osa
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
