Valgesoos ma pole nüüd enam mitu kuud käinud. See on aga siiski mu lemmikraba ja otsustasin minna kaema, kuidas ta talvel välja näeb. Nii ma avastasingi, et Valgesoos on vahepeal õige veidraid asju toimunud. Kohe kõigest lähemalt, püsi kaasas!
Lund ja libedust jätkub kõikjal küllaga, nii et seda veel kaugemale otsima minna polnud varem nagu suurt mõtet. Must-valge pilt on kõikjal must-valge, mõned hallid toonid siia-sinna. Alles mõni päev tagasi võtsin end käsile ja läksin rabamändide vahele kevadet otsima. Mis ma aga kohapeal avastasin, oli raba laudtee – kõik kenasti üles kakutud ja parklasse virna laotud. Vaat nii.
Raba ei oota külastajaid
Raba on puhkuse võtnud ega ootagi hetkel kahejalgseid külalisi. Mõnus laudadest rada on kadunud ja siin on mütanud hoopis võimsamad, mitmerattalised olendid. Mõtlesin, et küll see songermaa lõpeb varsti ära ja ega hullud teeolud pole varemgi seiklejaid peatanud, nii et tõmbasin kummikud jalga ja … mõne aja pärast pidasin paremaks ikka otsa ümber keerata ning teises suunas, metsa poole, astuma hakata. Loodus nutab hetkel lahinal talve taga ja vaba vett on rabamätaste vahel päris palju. Ei tasu lasta end valgel pinnal ära petta, sammuke edasi ja hops, põlvini mingis augus. Ma olen oma kummikutesse ka ülemäära klammerduv ega tahagi neid laukasse uputada.
Parunipuud on alles
Mõisniku männik on õnneks alles, mitte nii nagu see lage teeäärne mets veidi maad eemal, ja seal andis täiesti kõval pinnasel kenasti jalutada. Seekord oli rabas vaikne, ainult mõni üksildane lind esitas küsimuse, mis jäi vastuseta.
Ma armastan laukaid, imetabaseid kohti, kus taeva, vee ja maa piirid justkui puuduvad.
Keegi oli sügisel käbisid hoiustanud ja need unustanud.
Vaatetorni saab ikka ronida, et kaskedele ülevalt alla vaadata.
Valgesoos on tehtud mitmed mu raamatu fotod
Ma väga loodan, et Valgesoos lookleb varsti jälle üks kena laudtee, millele kõhuli visates on mõnus küüvitsaid pildistada. Ja millel istudes võib päikesetõusu oodates termosest mõnusalt sooja taimeteed rüübata. Ja vaadata, kas ämblikud on öösel jälle puude vahele midagi uut kudunud. Ja kuulata, milline lind hommikul kõige varem oma kurgu puhtaks köhib.
Rõõmustan, et ma Valgesoos jõudsin oma raamatu jaoks fotod õigel ajal ära klõpsida. Rabas on eelmisel suvel tehtud ka raamatu kaanefoto, mida võib nüüd lausa ajalooliseks pidada, kuna jah, just seda laudteed enam olemas ei olegi. Ja video Hooandja jaoks – ikka sellelsamal rajal tehtud. Võib öelda, et mõnda aega oli siin rabas justkui mu teine kodu.
Lumi aga sulab juba mühinal ning rabaõhk on ikka värske ja karge. Soovin teile kõigile kaunist õhtut, hoidke ikka alati pisut metsa poole, ja mina lähen nutan nüüd natuke omaette patja.
Milline oli Valgesoo suvel, seda võid lugeda siit: Eestimaa matkarajad: Valgesoo
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte