Eelmises loos tegime vahemaandumise London Stanstedi lennujaamas. Gran Canariale oleks saanud ka mitmel muul viisil, kõige lihtsam vist läbi Milaano, aga selleks ajaks, kui ma piletite valimisega liigselt kaua aega veetsin, olid need juba ära ostetud. Mul tiksus mõttes Gran Canaria külastamise idee seetõttu, sest eelmisel aastal oli Tenerifel maru vahva ja ma pidasin plaani, et Kanaari saared võiks kõik läbi käia. Ma arvasin, et Gran Canaria ilm on ka kindlasti soe.
Ookeani kohal lennates vilksatas korraks ringikujuline vikerkaar.
Stanstedis tundsin puudust just niisugusest abivalmis meesterahvast, nagu oli Las Palmase lennuvälja ees tänaval, kes juhatas turistid kõik õigetele bussidele.
Kas Gran Canaria ilm võib üldse vihmane olla?
Santa Catalina poole kihutavas, nr 60 bussis oli aga küll tunne, et ma olen taas valele planeedile sattunud. Kuna ma ise olin reisiplaani kokku pannud, siis ei olnud seda kellelegi kurta ka. Taevas oli hall ja tibutas vihma. Las Palmasest läbi sõites tekkis Annelinna tunne. Tohutu turistide mass tahab majutamist saada ja väikesel saarel pole suurt muud võimalust kui ehitada kõrgustesse, kõrgustesse. Atlandi ookeani nägin aga bussiaknast ära.
Santa Catalina park. Ma mõtlesin, et leian pargi selle järgi üles, et seal on mõnevõrra rohkem puid ja taimi kui mujal. Aga ei.
Santa Catalina bussijaamast, läbi pargi, korterisse oli õnneks lühike maa ja korteri võtmed leidsin fuajees paiknevast kapist ka üles. Õnneks polnud internetiga seekord jamamist, nii et sain korteri omaniku sõnumid kenasti kätte.
Atlandi ookean ja Las Canterase rand oli kohe ümber tänavanurga. Ookeanide ja merede energia on mu arvates parim ravim igasugustele hinge- ja ihuhaavadele. Tuul aga oli ka järgmisel päeval küllaltki kõva ja õhtupoole hakkas taas tibutama. Üle 21 soojakraadi vist ei olnud. Ju need olidki need paar vihmast päeva, mis igal aastal saarel lubatud olevat. Võis päevitada ja võis ka külmetada, võis käia plätude ja suvekleidiga või saabaste ja jopega. Mis suhetes keegi oma taluvuspiiriga oli.
Mõned läksid paadiga sõitma. Mida sa ikka vihmaga teed.
La Isleta on Gran Canaria põhjaosa küljes asuv poolsaar
Lonkides Las Canterase rannast La Isleta suunas avastasime tillukese kindluse Castillo de la Luz ja imestasime, kuidas siit küll mereröövleid hirmutada saadi. Kindluse aias õitsesid roosid.
Ühele seinale oli jäädvustatud kindluse vana foto.
Suurte kaunadega puu.
Sadamaturg, Mercado del Puerto, puu- ja juurviljalettidega. Gran Canarial oli ka suuremat sorti valik banaane, mõned taas mõnusa magushapuka maitsega. Ma olen tohutu banaanifänn ja ma lootsin, et banaanidega meelitan oma peitu pugenud ahvipärdiku-naeratusele taas elu sisse.
Arvasin, et pildistan veidraid sidruneid, aga need olid hoopiski guajaavid. Lääged.
Võileivad sibulast purjedega.
Tenerifel nägime nende kuulsat taime tajinastet. Sadamaturult ostsime sellenimelist valget veini. Kusagil mujal me seda, ilmselt väiketootja toodangut, hiljem enam müügil ei näinud.
Las Canterase piirkonda piirab ookean mõlemast küljest
Päris nii ei saanud orienteeruda, et ookean jääb näiteks vasakut kätt. Ikka avastasime, et siin on jälle vale meri. Las Canterase piirkonnas lonkides võib juhtuda nii, et kui keerad vasakule, jõuad ookeanini, kus on liivarand ja kui keerad paremale, jõuad ookeanini, kus ranna asemel on sadam. Või vastupidi, olenevalt kummas suunas longid.
Las Canterase liivarand on aga üle 3 km pikk.
Ühel õhtul otsustasin, et mina ei ole enam ilmateate lubatud vihmase ilmaga nõus ja järgmine hommik oligi päikeseline. Läksime randa päevitama.
Paadinäitus.
Mõnel päeval oli rannas selline pruun pehme adru, mis aga ei takistanud vette minekut.
Mõnikord nägime kauguses, ookeanis, paistmas Tenerife vulkaani El Teide lumist tippu. Üks naine astus ligi ja näitas ekstra, et see on Teide. Teide! Nii et ma ei kujutanud ette. Fotodel mägede reas kõige äärmine, parempoolne.
Mis mulle meeldib Hispaanias, on suhtlemine. Näiteks nagu rannas. Tuleb härrasmees. Näitab näpuga Külli kingadele ja seletab midagi. Tulebki kohe suurem laine Külli kingi ära viima. Siis saime kohe aru, mida härra öelda tahtis. Kõik said naerda. Mida oleks eestlased teinud, peale parastamise? Kadestanud, et kellelgi on üldse võimalus tööpäeval randa minna. Parastanud veelkord.
Ookean hakkab väga ootamatult peale tungima. Kahma oma kott ja käterätt õigel ajal ja kobi maa poole. Kes õigel ajal ei märka, otsib plätusid lainetest.
La Isleta poolsaare suunas asendus kuldne liiv vulkaanilise kivimiga. Istu ja imetle ookeanilainete purunemist miljoniteks väikesteks sädelevateks piiskadeks.
Vaatasin päikeseloojangut ja seisin maailma serval. See oli ümmargune maailm, mille randa loksusid ookeani lained. Tundsin, et kui selles maailmas leidub keegi, kellele ka minu rõõm ja head võimalused korda lähevad, siis ta leiab mu üles. Ma seisan maailma serval ja kuulan tuult.
Las Canterase rand asub tegelikult Gran Ganaria pealinnas Las Palmases
Las Canterase rand on tegelikult linnarand. Las Palmas on päris suur linn ja ma kirjutan sellest rohkem mõnes järgmises loos.
Aloe Vera tooted on nahahoolduseks suurepärased!
Kanaari saartel soovitan osta kohalikest Aloe Veradest valmistatud tooteid. Geel on väga hea nahahoolduseks, aitab päikesepõletuse vastu ja kodus on ka hea kohe nahale määrida, kui oled käe kuuma praeahju pistnud. Järgmisel korral ma võtan ise väiksemad pudelid kaasa, nii et saab suuremast pudelist ümber villida. Selles poes müüjanna aga õnneks teadis, milline komöödia on lennujaamas vedelikega ja andis meile 100 ml-sed pudelid. Nii saime suure Aloe Vera potsiku osta. Aloe Vera pood oli meil ka kohe ümber tänavanurga.
Mis öösel toimus?
Kohalik Moulin Rouge oli üle tänava ja hoidsime igal õhtul silma peal, et kas saab nalja või ei saa. Selle foto tegemise ajal oli veel suletud.
Ainult korra käis seal politsei ja maskiga naine võis olla meditsiinitöötaja. Kas klienditeenindajal oli roosa või must rinnahoidja, ei mäletagi enam. Teenindajaid võis ka mitu olla. Mõtlesime, et kas läheme palume veinipudelit avada või küsime tikku, et küünalt põlema saada – et saaks siia reisikirja täpsemalt üles tähendada, mida väljamaal tehakse. Leidsime aga, et see info siiski ei tasu üle tänava minemise vaeva. Ühel hommikul toimus meie kodutänaval ka kellegi intervjueerimine ja fotografeerimine, vaatasime et konkureerivad fotograafid on ilmunud, aga üldiselt oli ikka küllaltki rahulik.
Kuidas saarele kohale jõuda?
Kes soovib hinnainfot, siis lennupiletid Ryanairiga Tallinn-Stansted ja tagasi maksid u 25€ + 90€ ning Stansted-Las Palmas ja tagasi u 41€ + 35€. Ma võin siin natuke eksida. Me võtsime lisaks seljakotile ka väikesed kohvrid kaasa, mille eest tuli juurde maksta. Kohver on minu jaoks täiesti uus kogemus, aga polnud hullu midagi, kannatasin välja. Kulu oli ka reisikindlustus. Las Canterases öömaja, köögi ja väikese rõduga korter, maksis 35€ öö/ühele. Oleks saanud ka palju kallimalt hotellis peatuda, aga meile meeldis ise süüa teha ja keegi ei tikkunud äraolekul asju ärakoristama.
Järgmises loos läheme kalu vaatama.
Reisikirja eelmine osa: London Stansted. Mis mul sinna asja oli? 1. osa