Gran Canaria Poema del Mar nimeline akvaarium on sarnane Tenerifel asuva Loro pargiga, aga siin on põhiliselt ainult vees elavad olendid. Pilet maksis 27€ ja akvaarium tasus külastamist, sest pakkus mitmeid atraktsioone, vaatamiseks eriskummalisi elukaid ja hulga mõtlemisainet. Taustaks veeolendite läbi vee liuglemisele ja heljumisele mängis mahe klassikaline muusika. Tõeline Mere Poeem!
Jalgadega kalad, nõgus klaas ja tunnelid
Mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad?
SIIN!
Ma ei olnud salamandreid varem näinud. Täielik šokk. Salamandrid vajavad, et nende kodusid (veekogusid) ei reostataks ning neid endid ei muudetaks kaubandusartikliteks.
Poema del Mar akvaariumis oli maailma seni suurim nõgus klaas, 36 m lai, 7,35 m kõrge ja 39 cm paks (kirjanduse põhjal). See kalateater siin.
Klaastunnel oli ainult sekundiks inimvaba.
Siin ma natuke õpetasin kalu, et kas nad ujuvad ikka õiges suunas. Lastele meeldis see väike klaastunnel ka. Foto on Külli tehtud.
Sõber akna taga. Ka raide asurkonnad järjest vähenevad.
Siin ma kohtusin oma kaksikuga. Õnnehetk.
Ookeanide päästmine oleneb igaühest meist
Poema del Mar ja Loro park pole olendite kiusamiseks ja kinnihoidmiseks vaid selle üks eesmärk on inimesi harida ja neile teada anda, et ookeanide päästmine oleneb igaühest meist. Loro Parque Fundacion´is loodetakse, et kui inimesed näevad, milline imetlusväärne ja rikkalik maailm peitub meredes, ookeanides ja metsades, siis nad lõpetavad reostamise ja plasti laialipildumise.
Loro Parque Fundacion on päästnud 12 liiki väljasuremisest. Koostöös teiste organisatsioonidega tegelevad nad kohalikes kogukondades teadusuuringute ja looduskaitsega. Nad päästavad vigastatud loomi. Kirjutasin sellest ka SIIN.
Mere Poeem püüab vastu seista näiteks valedele, et haid löövad hambad kohe kõigi turistide sisse. Fotosid näete? Nii palju kalu elus. Osad haid toituvad üldse planktonist. Indoneesia, Aasia riigid, ka Hispaania tegelevad suures osas röövpüügiga ja hävitustööga. Näiteks peetakse normaalseks lõigata kinni püütud haidelt ära seljauim ja visata haid siis merre tagasi, surema.
Sääsed näiteks saadavad igal aastal miljoneid inimesi teise ilma (zika, dengue jne), aga keegi nende vastu ei protesteeri. Mingist sääsetapmise kampaaniast ma pole kuulnud.
Ehk inimesed mõistavad, enne päris lõppugi, kuidas nende tegevus hävitas kõik teised olendid ja kogu ümbritseva ilu. On seda palju loodetud?
Kuna akvaariumi sulgemise aeg jõudis kätte enne, kui ma kõigi kaladega tuttavaks jõudsin saada, siis läksime Mere Poeemi ühel järgneval päeval uuesti. Suudate ette kujutada? Mu loodusevaimustusel puuduvad igasugused piirid.
Selle järgneva külastuse ajal oli parasjagu hoolealuste toitmine käsil. Üks kameeleon (lehtede vahel, punase-rohelisekirju) ei tahtnud süüa. Tema sõber neelas küll kelneri pakutud pala alla, aga see isend hoidis lihtsalt suu kinni. Ei söönudki.
Kameeleonid vajavad, et nende elukohti ei hävitataks, et nende elukohtadesse ei toodaks sisse võõrliike, kes neid hävitavad ning et nad enam ei oleks kaubandusartiklid.
Kahejalgsete jaoks oli mitu kohvikut, kus siis veeolendid said neid akna tagant jälgida. Kahejalgsed olid ikka kuival maal, kuigi järgnevalt fotolt on sellest raske aru saada.
Quieres casarte conmigo?
Nii pesti akvaariumi klaasi seestpoolt. Kaladel oli ka huvitav vaadata.
Ja siis me sattusime nägema, kuidas needsamad akvalangistid urgitsesid akvaariumi klaasi serva alt kivide vahelt välja selle plakati. Kalad said ka seda näha.
Ma arvasin, et mingi reklaam, aga ei olnudki. Oli hoopis Gran Canarial viibimise aja kõige hingeliigutavam hetk ja milline ajastus, et õigel ajal kohal olime! Ehk see oligi põhjuseks, miks me uuesti Mere Poeemi külastama tulime. Ma pole niisugust stiili varem näinud.
Kuival maal, teiselpool klaasseina, vahetati sõrmuseid, plaksutati ja oldi rõõmsad. Ma isegi natuke pisardasin. Igas juhuks tõlgin, mis plakatil kirjas oli: Kas sa abielluksid minuga?
Varuge kannatlikkust, peatselt ilmub reisikirja järgmine osa!
Reisikirja eelmised osad: