Jagan teiega järgmise Kanaari saare, Lanzarote reisikirju. Milline on sealne novembri-ilm, talvine Atlandi ookean, kas vulkaanid juba purskavad, milliseid üllatusi sisaldavad vulkaanilist päritolu koopad, kuidas aaloed ja kaktused kasvavad ja mida muud saarel näha saab. Fotod, fotod loomulikult ka.
Tenerife ja Gran Canaria imetlemise järel tundus, et võiks ka Lanzarote üle vaadata. Näeks taas ookeani ja vulkaane. Saaks villased sokid jalast visata.
Barcelona lennujaam El Prat
Barcelona El Prat lennujaam on suur ja seal on kaks terminali. Mul oli lendude vahel aega ümberistumiseks 2 tundi ja päris 100% kindel ei olnud, kas ma satun ühte ja samase terminali või kas koguni samasse lennujaama. Barcelonas on mitu lennujaama, mis asuvad üksteisest kaugel. Ryanair saabus Tallinnast küll El Prat lennujaama, aga esimeselt tabloolt ma järgmist, Lanzarote, lendu ei leidnud. Mingisugusel tablool oli siiski kirjas, et Vueling väljub terminalist 1, aga see siin on terminal 2. T1 vististi ongi Hispaania lennufirma Vueling lennumasinate kodu.
El Prat lennujaama eest väljub terminalide vahet sõitev shuttle bus iga 5 min järel. Lennujaama eest väljub hulk muidki busse, nii et ole osav ja leia sealt see õige peatus üles. Õige peatus asus just enne silda. Terminalide vahet sõit kestis umbes 15 min, vahemaade üle ei saa tõesti kurta. Jõudsin korra mõelda, kas 2 tundi ümberistumiseks jätta oli ikka hea valik.
Aega aga tekkis justkui kusagilt juurde ja T1-s jõudsime isegi kohvikusse põigata. Vuelingi lennule suundudes tuli esmalt taas bussi astuda ja bussiga hulk maad maha sõita. Üksi ma oleksin niisuguste seikluste peale juba ära tüdinenud, aga Külliga koos rahunesid närvid maha.
Kanaari saar Lanzarote on üks väga tuuline paik
Nagu lubatud, maandus Vueling Lanzarotel ja päeva lõpuks leidsime oma Arrecifes asuva korteri üles, saime võtmed kätte, jagasime magamistoad ära ja avastasime vannitoa kapist ka teise paari käterätte. Novembrikuu öösel oli Arrecifes umbes 22 kraadi sooja, aga päris kõva ja jahe tuul. Kuna Lanzarote on vaba mägedest, mis tuult kinni peaksid, võib see üle maa tuhiseda nii palju ja kõvasti kui soovib. Ja selline jahe põhjakaarte tuul annab endast siin saarel tõeti parima.
Koerake jäi mu magamistoa ust valvama.
Lanzarote pealinn Arrecife ja rand
Arrecife asub Atlandi ookeani kaldal ja pikal promenaadil on kena jalutada. Linnarand on Playa del Reducto. Söö mõnes rannarestoranis kõht täis ja viska end liivaribale, päikese paistele, siruli. Peab aga ütlema, et niipea kui päike pilve taha kaob või loojub, on novembris juba jahe, nii et tõmba särk selga. Põhimõtteliselt võib küll end Atlandi ookeani üleni sisse kasta, mida aga siiski vähesed hülged teevad.
Rannikul kõrgub Lanzarote ainus kõrghoone, Arrecife Gran Hotel, mille 17-nda korruse restorani suurtest klaasakendest saab imetleda nii ookeani kui ka linna. Toit on seal värske ja maitsev. Tiramisut oli kausitäis ja sellega oli nostalgiline Trevisot meenutada. Kas aga pooled toolid on metallist ja külmad selle tõttu, et külastajad ei kiinduks sellesse tillukesse kohta liiga kauaks?
Õhtuks tagurdas ookean aga rannast eemale. Miks küll?
Öised vaated Arrecifele.
Grillitud avokaadod ja tomatid.
Miks ma armastan vulkaanilisi Kanaari saari
Järgmisel reisihommikul olin oma mõtetega ikka veel hoopis teisel Kanaari saarel, Tenerifel. Nägin möödumas tuttavat Armas-nimelist laeva ja üldiselt vajus suur nostalgia laine peale. Lanzarote, Tenerife ja Gran Canaria (ja Fuerteventura, millest tuleb juttu ühes järgnevas loos) on hämmastaval kombel väga erinevad saared. Arutasin omaette, kas Lanzarote tohib mulle Tenerifest rohkem meeldida, arvestades sealset Teide vulkaani, Loro parki ja kõike muud kaunist. Kuidagi lubamatu tundus, et üks Kanaari saar meeldib mulle rohkem sellest Kanaari saarest, mis mulle kõige rohkem meeldib. Ajapikku hakkas Lanzarote mind aga järjest rohkem lummama ja eks te edasi lugedes saate ka aru, miks.
Suur osa Lanzarote pinnast on viimase vulkaanipurske tagajärjel kaetud vulkaanilise kivimiga. Selle tõttu on 1/3 saare pinnast kõrb. Vulkaanilisel kivimil jalutamine on minu jaoks aga rahustava mõjuga. Must kivim on päikesesoe ja sellel on hea seista. (Loomulikult siis, kui laava on tahke ega voola minu suunas.) Meel ja keha rahunevad kiiresti. Ja tervenevad.
Minul on üsna tihti vaja nii-öelda ületähtsustatud tegevuste lõksust välja ronida ja vulkaanisaarele minna. Prioriteedid ja tasakaal saavad taas õigesti paika. Basseini ääres vedelemise rütmi pole mul aga õnnestunud kunagi saavutada, sest isetehtud päevaplaanid satuvad alati väga tegevusterohked olema. Palju on asju, mida tahaks näha ja kogeda!
Vulkaanilise kivimi tõttu saarel haljasalasid pole. Nende asemel on paljasalad, nagu Külli tabavalt märkis. Umbrohtu Lanzarotel eriti ei kasva.
Paljasala.
Castillo de San Gabriel
Arrecife rannikult viis kivine rada väikesel saarel asuva kindluseni Castillo de San Gabriel, kus asus ajaloomuuseum. Kindluse jalamil oli ka väike rannake. Ja veel edasi sai jalutada Punta de la Lagarta suunas. Koertele väga meeldis võimalus inimvabal alal ringi lipata ja ookeani nuuskida.
Komistuskivid.
Suurtükitoru vaade.
El Islote de la Fermina, saareke ranniku lähedal
César Manrique poolt projekteeritud El Islote de La Fermina on Arrecife rannikul asuv kaunis oaas. Külastajate jaoks on loodud saarekesele kohvik, vaba aja veetmise võimalused, istumiseks pingid, jalutamiseks rajad. Vaatle ja imetle.
Jõulukaunistused ka juba kohal.
Arrecife Aldo poest leidsime punased banaanid, millised jäid Sri Lanka turult ostmata. Kas need nüüd kollastest paremad olid, aga hoopis teistmoodi maitsega küll. Kohalikud hinnad aga – mitte kusagil maailmanurgas ei suuda hinnad vist Eestimaa hinnatasemest üle hüpata. Hispaanias võib kõhu rahulikult täis süüa.
Järgmises loos jalutame Puerto del Carmeni ja Playa Blanca liivarandadel.