Vastan täna teie kõigi küsimusele, et kuidas ma teen sellist hoidist nagu letšo. Letšo on klassikaline hoidis ja selle maitse saad tuunida just enda tunde järele parajaks.
Hakkasin siit virtuaalsest retseptivaramust letšo retsepti otsima ja kas te kujutate ette – ei leidnudki. Iga kord hakka taas uuesti leiutama. Panen selle nüüd kirja, et järgmisel aastal oleks lihtsam.
Letšo on muidugi puhas klassika, nii et selle retsepti ikka kusagilt leiab. Kui aga juba siia lehele sattusite, siis hoolitsen, et te ei peaks enam kusagile mujale otsima minema. Mul on retsepti muidugi väga raske kirja panna, kuna ma tegutsen tunde järgi – näpuotsaga seda, sörts toda, mõni kuhjaga lusikatäis kolmandat jne. Kui ma sellisel viisil oma tegevust ekskolleegile ehk reaalajas klassiõele kirjeldasin, siis ta kommenteeris, et kuule see ei ole ju mingi retsept. Seega, hinnake mu pingutusi, et ma üritan siin nüüd midagi arvutada.
Klassikalise, koduse letšo retsept:
1 – 1,5 kg tomateid
500 g porgandit
500 g paprikat
500 g sibulat
Soovi korral küüslauku, tšillit, musta pipart
4 – 6 spl roosuhkrut (maitse järele)
1,5 spl meresoola
natuke valge veini äädikat (soovi korral)
veerand klaasi head toiduõli (näiteks oliiviõli)
Mis edasi?
Haki sibul ja küüslauk. Riivi porgand. Tükelda paprikad, tomatid ja tšilli.
Sibulat ja küüslauku võid kõigepealt samas keedupotis väheses õlis ja koos pipraga pruunistada (aga ei pea), lisada tomati ja tšilli ning podisema lasta. Seejärel lisa ülejäänud aedviljad ja hauta madalal kuumusel veidi aega, et aedviljad jääksid veel krõmpsud. Lisa sool-suhkur. Õli ja veiniäädikas lisa viimasena. Suhkur pluss veiniäädikas annavad magushapu maitse.
Tõsta hoidis puhastesse kuumutatud purkidesse ja kaaneta. Purgikaaned keeda enne kuumas vees läbi.
Tšillihooliku eksperiment
Tänase letšo tegemine kulges mul küll ebareeglipäraselt. Mina kui tšillihoolik sattusin ühe pisikese tumelilla sügavkülmutatud tšilli riivimisega nii hoogu, et põletasin ära oma sõrmed (ärge muretsege, sellisteks juhtumiteks mul just ongi köögis aaloe taim) ja hakkasin köhima ainuüksi tšilliste nõude pesemisel. Sellised tšillid tõi mulle eelmisel aastal üks vahva sõber ja siinkohal temale suur tänu! Need väikesed tšillikaunad tunduvad esmapilgul nii armsad ja leebed …
Minu arvates on tänane letšo-eksperiment üks kõige väekam hoidis, mida ma teinud olen. Süüa seda, tõsi küll, saab ilmselt vähehaaval koos mingi muu toiduga. Riivisin ju ka hulga küüslauku letšosse pluss pipart maitse pärast ikka ka. Ma usun, et ma tean nüüd, mis tunne võib olla ninast tuld purskavatel lohedel. Siiani oli suur küsimärk, et kuidas nad seda suudavad.
Katseta ja maitsesta!
Sina aga katseta ja maitsesta ikka oma äranägemise järgi ja ära lase end retseptidest väga kallutada! Mõnusaid maitseelamusi!
Siit saad üsna sarnase hoidise retsepti: Suvine suvikõrvitsa ja tomati hoidis
Ja eks borši valmistamise aeg on ka peagi käes, nii et selle retsepti leiad siit: Minu lemmik boršipõhi – talvevarud
