Üks reis Hispaaniasse, uued teadmised ja oskus märgata, millal vanad mõttemustrid enam edasi ei vii. Minu ja Teetatervendamise suhe ehk minu järjekordne pikaajaline sala-armastus.
Olen Teetatervendamise meetodit kasutanud alates 2014. aastast nii enda kui ka teiste enesearengu toetamiseks. See on olnud üks neist katalüsaatoritest, mis on aidanud mul märgata vanu mõtte- ja käitumismustreid, küsida ebamugavaid, kuid vajalikke küsimusi ning julgeda liikuda suunas, mis tundub rohkem minu enda moodi. Ühesõnaga, minu järjekordne sala-armastus.
Kõik algas Hispaaniast
2014.aastal kutsus üks hea kaasteeline mind Hispaaniasse, et õppida mere ja mägede rüpes tundma üht uut enesearengu meetodit. Võimalus tundus põnev ja ma läksin kaasa. Mõnikord piisabki ühest kutsest, ühest reisist või ühest uuest kogemusest, et elu hakkaks tasapisi teises suunas liikuma. Lähed teele ühe kindla eesmärgiga ja tuled tagasi teadmiste, taipamiste ja küsimustega, mida sul enne polnud.
Praeguseks olen hakanud märkama, et Hispaania toob minus ikka ja jälle midagi uut esile. Justkui oleks seal mingi nähtamatu nupp, millele vajutades tulevad lagedale anded ja huvid, mis on seni vaikselt oma aega oodanud. Nii juhtus ka sellel reisil. Hispaaniast tulin tagasi mitte ainult uute teadmiste ja oskustega, vaid ka tundega, et minus on rohkem võimalusi, kui olin seni endale lubanud. Seal sai alguse minu ja Teetatervendamise lugu.
Sama aasta tõi kaasa veel ühe olulise taipamise: maailm on avar, põnev ja kaunis paik. Ja ma ei tahtnudki enam tagasi vanasse kitsasse kasti, kus päevad möödusid töökarusellis tiireldes ja elamine enda jaoks jäi kuhugi määramatusse tulevikku. Samal aastal astusingi oravarattast välja. Hakkasin endale ausalt tunnistama, mis mind päriselt huvitab, mida ma oskan ja mida ma oma elus teha tahan. See polnud üldsegi lihtne ega juhtunud üleöö. Olin aga hakanud nägema, et alati ei pea jätkama vanaviisi ainult sellepärast, et nii on harjutud.
Ookean ei pea jääma takistuseks
Teetatervendamise juures on mind alati paelunud ka võimalus suhelda ja seansse teha inimestega, kes asuvad minust kaugel. Minu õpetaja on olnud ka Iirimaal ning olen osalenud ka veebipõhistel seanssidel.
On omamoodi põnev kogeda, kuidas saab interneti vahendusel koos uurida inimese mõttemustreid, soove ja eluvalikuid, ehkki üks meist istub kodus Eestis ja teine võib olla hoopis Kanadas. Mäletan näiteks olukorda, kus minu kujutluses avanes Kanada loodus lopsaka ja rohelisena. Kui inimene rääkis, et seal tõepoolest vahelduvad päike ja vihm ning kõik kasvab kiiresti, tekitas see minus äratundmisrõõmu. Sellised hetked on mulle alati põnevad olnud ja meelde tuletanud, kui huvitav on inimestega suhelda, kuulata nende lugusid ja avastada, kui erinevalt me maailma tajume.
Tänapäeval on veebipõhised kohtumised täiesti tavalised. Ometi on minus alles vaimustus sellest, et intuitiivne kogemine ja sisukas vestlus ei pea piirduma ühe ruumi ega riigiga. Maailm on tõepoolest avaram, kui pealispinda vaadates paistab.
Üks toetav inimene võib muuta väga palju
Olen oma elus uurinud erinevaid võimalusi, kuidas leida suuremat kooskõla iseendaga, õppida ennast väärtustama ja julgeda käia oma rada. Sellel otsingul on olnud oma põhjus. Kui sind ümbritsevad inimesed, kes näevad kõiges probleeme, kahtlevad sinu valikutes või peavad sinu unistusi ebarealistlikuks, võib lõpuks hakata tunduma, et ehk ongi targem oma soovidest loobuda.
Mõnikord aga piisab ühest inimesest, kellele saad öelda: Kuule, kas Sinu meelest läheb meil ikka hästi? Ja tema vastab: Loomulikult! Kuidas siis teisiti saakski?
Selline inimene ei pea sinu eest probleeme lahendama ega kõigi su valikutega nõustuma. Piisab sellest, et ta aitab sul näha võimalusi ka siis, kui sa ise oled need ajutiselt silmist kaotanud. Minu kogemuses on sellist toetust olnud lihtsam leida vahel hoopis väljastpoolt oma senist tutvusringkonda ja Eestist eemalt. Uute inimeste ja keskkondadega kohtudes avastad, et see, mida oled harjunud pidama võimatuks, võib kellegi teise jaoks olla täiesti loomulik valik.
Just seepärast soovin ka ise olla teistele selline inimene, kes ei kiirusta nende unistusi maha tegema. Võib-olla vajabki keegi täna lihtsalt üht toetavat vestlust, et julgeda astuda oma järgmine samm. Me ei saa kellegi eest tema teed käia. Aga me saame aidata tal uuesti näha, et tee on olemas.
Sõnadel on jõud – aga oluline on, kuidas me neid kasutame
Üks teema, mis mind Teetatervendamise ja teiste enesearengu meetodite juures kõnetab, on meie uskumuste ja sisekõne mõju. Mida me endale päevast päeva ütleme? Kas meie sisemine hääl toetab meid või kordab vanu etteheiteid? Kas julgustame ennast proovima või leiame kohe kümme põhjust, miks see nagunii ei õnnestu?
Sõnadel on oluline roll selles, kuidas me iseennast ja oma võimalusi mõtestame. Toetav vestlus võib aidata meil näha olukorda uue nurga alt. Üks täpne küsimus võib tuua selgust. Hooliv lause võib anda julgust, mida inimene sel hetkel vajab. Mõnikord võib üks taipamine olla nagu väike nõel, mis torkab läbi mõttepuntra ja laseb pingel järele anda. Uus arusaam võib muuta seda, kuidas me olukorrale reageerime ja milliseid valikuid näeme.
Seepärast pööran tähelepanu ka sellele, milliseid sõnu kasutan oma blogis, raamatutes ja seanssidel. Mulle meeldib mõte, et sõnadel võiks olla korraga nii jõudu kui ka soojust. Et need aitaksid inimesel iseendast paremini aru saada, mitte ei sunniks teda ennast häbenema või süüdistama.
Üks mõte, mille kirjutasin ka oma raamatusse, kõlab nii: Et sõnad kannaksid endas väge, peavad need olema tõesed ja heatahtlikud, sest süüdistamine ja sarkasm hinge uksi ei ava.
See ei tähenda, et peaksime alati rääkima ainult meeldivaid asju või ebamugavaid tõdesid vältima. Vahel on just aus küsimus see, mis aitab edasi liikuda. Kuid ausus ja hoolivus saavad käia käsikäes.
Miks ma sellest nüüd kirjutan?
Teetatervendamine on olnud minu jaoks üks võimalus iseennast paremini tundma õppida. See on aidanud mul uurida oma mõttemustreid, märgata vanu harjumusi ja küsida, kas minu senised valikud toetavad seda elu, mida tegelikult soovin elada.
Ma ei arva, et ükski meetod sobib kõigile või lahendab kõik probleemid. Ka mina olen kasutanud erinevaid lähenemisi ning minu teekond on kujunenud paljude kogemuste, õpingute ja isiklike valikute koosmõjus. Ometi on Teetatervendamine jäänud üheks neist meetoditest, mille juurde olen ikka ja jälle tagasi tulnud. Võib-olla sellepärast, et mulle meeldib uurida, mis toimub nähtava pinna all. Miks mõni olukord meid nii tugevalt mõjutab? Miks kordame vahel samu käitumisviise, kuigi teame, et need ei vii meid sinna, kuhu tahaksime jõuda? Ja mida saaksime teha teisiti? Need küsimused puudutavad mind nii isiklikult kui ka töös inimestega.
Soovin jagada oma teadmisi ja kogemusi, sest ehk leiab keegi siit mõtte, mis aitab tal ennast paremini mõista või oma olukorda uue pilguga vaadata. Soovin aidata luua ruumi, kus inimene saab rahulikult uurida, mis on tema jaoks oluline ja milline võiks olla järgmine samm tema enda teel. See ongi üks põhjus, miks ma kirjutan, õpetan ja inimestega kohtun.
Ja nii olen jõudnud tagasi oma järjekordse sala-armastuse juurde. Hispaania mägedest ja merest alanud lugu kestab edasi – koos uute küsimuste, avastuste ja võimalustega.
Kes teab, millisele rajale see mind järgmisena juhatab?