Vidzeme rannik ja Tūja liivarand. 4. osa

Täna võite minuga kaasa seigelda Vidzeme piirkonnas ja loodetavasti jõuame varsti Liivi laheni välja ka. Mere ja rannakivide fotod, aegumatu ilu.

Limbažist otse mere poole sõites jõuab Tūja asulasse

Burtnieksi järv, Valmiera Tunnete Seikluspark, Gauja jõe kaldad, Limbaži Elava Hõbeda muuseum ja Lielezersi loodusrada nähtud, lootsin nüüd mereni jõuda. Nii palju takistusi, aga ma ei jäta. Tūja juures on Jūrasdzeni kämping, sõitsin sinna. Ega Liivi lahe ääres ilmselt suvel kusagil privaatselt olla ei saa. Eelmisel aastal olin ka parkimisplatsile kiilutud. Kirjutasin sellest SIIN.

Tūja rand oli kena liivarand ja Tuja asulasse oli umbes 8 min jalutamist. Tūjas on pood ja söögikoht, nii et kõik vajalikud toiduasjad saab sealt kätte.

Ilm rannas oli maru soe aga vesi hoopis jääkülm. Mulle tuli kasuks talvine paljajalu lumes sumpamise harjumus, nii et ma vaatan, et Wim Hofile on järelkasvu tekkinud. Ligunesin kaelani vees ja vaatasin, kuidas sõrmed valgeks muutusid. Ka väikesed lapsed polnud õppinud veel soojal ja külmal vahet tegema.

Kui õnnestub kogeda võimsaid loodusjõude

Päikeseloojang jäi sellelgi õhtul nägemata, sest algas paduvihm, äike ja müristamine. Nagu magama jäin, käis varsti taas käraki-müraki ja nagu laelampi oleks põlema ja kustu klõpsitud. Nii umbes 7 tundi järjest. Lõin silmad pidevalt lahti mõttega, et ohh, Võrumaal olen?

Selline tunne oli, et kumera taevakupli all sõidavad tõesti hiigelsuured vankrid koleda mürinaga ringi. Ma ei ole midagi sellist varem kogenud, sest tavaliselt ju müristab ära, ilm muutub ja kõik sellega. Looduses on ürgsed loodusjõud vägevad ja lähedal ning annavad väga selgelt teada, kui pisike sina oled. Niisugused jõud lähevad sinust justkui otse läbi, tuuseldavad ja muudavad kindlasti midagi.

See oli juba teine öö, mil ma soovisin, et hommik saabuks rutem. Taas, kuhu sa kottpimedas ja võõras kohas lähed. Ja minu teada lubati Eestis ka vihma. Pealegi, kardame ju seda, mis on tundmatu. Mismoodi see on, kui ma saan välguga pihta? Kas see mürin jääb alatiseks? Vihm ei lõpegi ära? Ujuma saab telgis?

Looduses saavad soovid teoks (isegi kui sa ei mäletagi, mida soovisid)

Kell 3 pistsin pea telgi uksest välja ja ütlesin Taevataadile tõsiselt, et kuule, jäta järele. Mul on silmad ja kõrvad paistes juba. Ja et homme olgu ilus päikeseline ilm. Siis jäigi vaikseks ja järgmisel päeval oligi ilus ilm. Mis te arvate, mida ma hommikul ärgates mõtlesin, kui avastasin, et minust polnudki öösel grillsüsi saanud? Mõtlesin, et ma jään siia veel üheks ööks! Ei tea, kas näeb veelkord sellist vaatemängu?

Vaikselt hakkas mulle koitma, et ma vist soovisin ööd veeta ürgses looduses, et näha, kas seal on uni parem kui tsivilisatsiooni kiirguste ja tehnika rüpes. Ja teist ööd näitas loodus tõesti oma oskusi ja vägevust. Ma ei saaks aga öelda, et uni oli parem. Sama nagu kodus.

Looduses olen endaga rohkem kooskõlas ja seega on soovidel ka kergem teoks saada.

Telgi kohta pean ütlema, et see pidas kõigile ilmaoludele vastu. Kummaline on olla, kui paduvihm jääb sinust ainult riidekanga kaugusele ja ühtegi tilka ei kuku pähe. See investeering läks asja ette. Telgist ma kirjutasin äsja SIIN.

Laupäeva õhtul tuli kämpingusse muidugi hulka rahvast juurde

Ja minu kõrvale ilmus 2 autotäit eestlasi. Kuigi jah, terve tagumine suur niidetud heinamaa plats oli peaaegu inimtühi, aga oli vaja end kiiluda teiste autode vahele ja hakata üle minu telgi jooksma. Tõesti, minu 1-inimese telk võib meenutada pisut koerakuuti, aga see ei tähenda, et igaüks võiks sellesse oma karvikut hakata majutama.

Murdsin pead, kuidas viisakalt tagumisele platsile üle kolida, ilma et mu inimpõlgurlik loomus ilmsiks tuleks. Ja nagu tellimise peale avastas järsku üks lätlanna, et kuigi tal oli õnnestunud oma mahtuniversaal teiste vahele kiiluda (kordan üle: tagumine plats oli peaaegu autovaba), siis välja tagurdades seisan mina miskipärast ees ja karjun stop! stop! Natuke ta veel siples, seejärel ronis autost välja ja hakkas väitma, et mina seisan tal tee peal ees.

Veensin lätlannat kehakeeles, et tagurdamiseks peaks rooli keerama, nii et auto pööraks paremale, mitte ei tuleks mulle otse peale, aga tema väitis, et tema ei oska ja mina peaksin eest ära sõitma! Kordan üle: mina olin seal varem ja seda, et parkige esimesele vabale kohale, ei tasu nii sõna-sõnalt võtta. Alates vanast tammepuust algasid vabad parkimiskohad vähemalt 30-le autole. Kuidas ta kavatseb näiteks Valmiera Valleta keskuse ees parkida? Seal tõmbasid ka väikesed autod oma peeglid koomale.

Lätlanna juurde tagasi tulles, teate küll mind – abivalmis nagu ma olen. Muidugi ma sõitsin eest ära. Natukese kaalumise järel see oligi suurepärane võimalus end ümber kolida. Parkisin auto keset tagumist tühja platsi, tulin tagasi, korjasin telgi vaiad üles ja võtsin telgi nagu käekoti kaenlasse.

Kui ei meeldi, koli ära – lihtne!

Nii et kui te kunagi püstitate oma telgi kellegi teise omast poole meetri kaugusele ja hakkate sellest teisest telgist üle hüppama ja grillitossu lubama talle peale hõljuda, ja kui siis see keegi teine võtab oma telgi kaenlasse nagu ridiküli ja läheb ilma head aega ütlemata minema, siis – see olen kindlalt mina. Tulge raamatule autogrammi küsima.

Nii ma pääsesingi sellest, et terve õhtu teiste juttu pealt kuulata. Vihjeks, et auto numbrimärgi järgi võiks aru saada, et ma saan teie jutust aru. Eestlane ei saa tulla Lätimaale välismaalast mängima.

Järgmisel öösel aga enam ei müristanudki.

Kunstnikutööd rannas.

Varahommikune jalatalla massaaž suurematel ja väiksematel kividel.

Kahju oli muidugi hakata rannast minema sõitma.

Mõtlesin, et mulle meeldis Vidzeme piirkonnas ringi seigelda ja loomulikult jäi nägemata väga palju põnevat, millest võiks teile veel kirjutada. Nimi Vidzeme pidavat tähendama keskmaa, sest see maa asub Lätimaa kesk- ja põhjaosas. Vidzeme pakub elamusi loodusehuvilistele, kunstiarmastajatele ja elunautijatele. Ühesõnaga, minule ja teilegi! Rannikul kulgeb ka Ranniku matkarada, Baltic Coastal Hiking.

Valgas lülitasin raadio sisse ja juba lubati vihma ja rahet. Valgas muutus õhk ka juba külmaks ja tuletasin meelde, misasi on kampsun.

Kokkuvõtteks ma soovitan, et sooja ilma korral sõitke (Tartu poolt tulles) otse Valmierasse, tankige kütust ja hankige sööki-jooki ning põrutage Limbaži kaudu mere äärde liivaranda. Rannailma puudumisel võite Valmieras puude otsas turnida. Ja edasi näiteks Kemeri rahvusparki või Siguldasse minna.

Reisikirja eelmised osad asuvad siin:

Legendaarne Burtnieksi järv, Lätimaa. 1. osa

Valmiera Tunnete Seikluspark, Lätimaa. 2. osa

Limbaži Elava Hõbeda muuseum ja Lielezersi loodusrada. 3. osa