Tahad oma silmaga näha ja kaasa elada sellele, kuidas loodus algava kevade üle rõõmustab? Oma kõrvaga niisugust kontserti kuulata, millist trajektooril „töö-kodu-töö” kulgedes ei kuule? Praegu on just õige hetk Eestimaa allesjäänud ilusad paigad üles otsida! See lugu räägib Meenikunno rabast ja matkarajast.
Pean ütlema, et mullegi poleks mõte loodusmatkast pähe mahtunud, kui poleks üht tuttavat koera. Kes, nagu selgus, “jalutas” oma perenaist loodusradadel juba mitu kuud. Ja muidugi, rõõm on nakkav! “Elurõõmu nakkus” kandus mulle üle ja ühel eriti päikeselisel päeval läksin matkale kaasa.
Varahommikud on kõige müstilisemad
Tõesti, varahommik on eriline ja salapärane aeg, mida inimesed pole veel suutnud käratsemisega rikkuda. Sel ajal on eriti selgelt näha, kuidas loodus suisa minutitega muutub. Lilleõied avanevad, kui päikesekiir neid puudutab ja linde, kes järjest uusi lauluviise üles võtavad, ärkab järjest enam. (Mulle tundub, et mu sõber-koer ei maga üldse. Ta on lihtsalt kogu aeg järgmise loodusmatka ooterežiimil.)
Matkarada, kuhu me jõudsime, asub Põlvamaal, Meenikunno maastikukaitsealal. Jaa, näiteks Tartust on sinna ikka päris pikk tee sõita. Võtsin pikniku-kraami kaasa ja õigesti tegin. Kuidas kohale jõuda, võid ise lugeda lehelt loodusegakoos.ee.
Matkaraja pikkus on 5,8 kilomeetrit, autode parkimiseks kaks parklat ja seega ka matka alustamiseks kaks stardipunkti. Mulle isiklikult meeldib väga RMK Päikeseloojangu maja juurest alustada.
Päikeseloojangu maja ja rabamatk
Päikeseloojangu majast kuni soojärveni viib nii uus ja ilus laudtee, et sellel võib liikuda ka ratastooliga või lapsevankriga. Ja miks mitte istuda lihtsalt maha, torgata varbad turbasamblasse ja pidada piknikku, nagu meie tegime. Sõber-koer leidis põnevat tegevust rabamätaste vahel pisiolendeid jahtides. Lugesin infotahvlilt, et kõrge happesuse tõttu on turbasammal peaaegu steriilne ja värske turbasamblaga võib siduda koguni lõikehaava.
Laudrada mööda laugasjärveni jõudnud, kastsime ka ennast järve. Sain värskuse terveks päevaks! Ujumiseks on spetsiaalne ja ilus koht, nii et ära hakka suvalisse laukasse hüppama!
Edasi kõndisime juba metsas ja jõudsime Liipsaare vaatetornini. Torni ronitud, panoraam jäädvustatud ja alla tagasi! Selline puuskulptuur hoiab metsalistel silma peal!
Kuidas kuklased karvadesse said?
Põnev oli jälgida, kuidas loodus ühe suht lühikese matka jooksul mitu korda muutuda jõudis. Rabas vaheldusid kõrgemad puud madalamatega ja metsa tundus samuti olevat mitut tüüpi. Mõned puud näisid neil rippuva sambla tõttu justkui muinasjuturaamatu piltidelt pärinevat, lisaks kasvas ühel tüvel hiigelsuur kasepahk.
Kuklasepesade juures kiirendasime sammu, kuigi isegi siis jõudis mõni sportlikum neist jalgadele ronida ja koera karvadesse toimus koguni mingi suurem ekskursioon.
Igaks juhuks hoiatan, et peale sipelgate tuleb looduses liikumisel arvestada teistegi eluvormidega. Olen varemgi kirjutanud, kes minu arvates on Eestimaa rahvusputukas. Koerale näiteks puugivastane kaelarihm kaela panna on hea mõte.
Meenikunno raba matkarada on üks mu lemmikuid. Ja mingil salapärasel põhjusel on alati sel ajal, kui mina seal ringi olen trampinud, olnud soe ja päikeseline ilm. (Mis Eestimaa kohta on üsnagi kummaline, eks?) Põlvamaal Meenikunnos on tervislik liikumine, kaunid looduspildid ja pool päeva kvaliteetaega garanteeritud!
Põlvamaal on veelgi kauneid järvi
Meenikunno maastikukaitsealal asub lähestikku veel kaks ilusat järve, Nohipalo Valgejärv ja Mustjärv. Need on põnevad ka seetõttu, et Valgejärv on väga selge veega, Mustjärv seevastu pruunika, rabavee sarnase veega. Mõlema järve juures on aga mõnus matkata ja pirukad ning kohvitermos taas seljakotist välja otsida. Vaatasin, kuidas sõber-koer uljalt vette hüppas, et paks konn hambusse haarata, seejärel aga kohe ka välja sülitada. Kas konnad tõesti hammustavad vastu või piisab lihtsalt limane olemisest?
Kindlasti saab loodusest värske energialaengu ja säravad silmad mitmeks päevaks. Loe ka sellest, mida põnevat Tilleoru matkarajal näha ja teha saab.
Kuidas end veel paremini rõõmuga nakatada?
