Kui oled juba väga pikka aega ühel sini-rohelisel planeedil ringi uidanud, võid öelda, et oled mõnda lugu juba kuulnud ja üht-teist ikka näinud ka. Kui ma üksi või mitmekesi rännanud olen, on erinevate paikade nägemine muidugi väga põnev olnud, tundmatustes poodides on kummalisi vidinaid ja lilled maailma teisel põsel on värvilisemate õitega. Erinevad paigad muudavad meeldejäävaks aga ka inimesed, kellega olen kohtunud.
Lugu võib end lahti kerida kõikjal
Selleks, et kellegi lugu kuulata, ei pea aga hoopiski mitte maailma otsa sõitma. Lugu võib sinuni jõuda ka su oma kodulinnas või -külas. Hakkad lihtsalt juhuslikult kellegagi rääkima ja imestad, kui kummalisi asju on inimene oma elus kogenud ja milline lugu temas elab. Kõigist kohtumistest jäävad mälestused, mõnedest pinnapealsemad, mõnedest sügavamad. Ühest taolisest mälestusest sündis lugu, mille tahtsin panna koguni raamatusse “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid”.
Minu arvates võib ka teise inimese kuulamine ja talle kaasa elamine olla meditatiivne tegevus. Minust saab justkui osa sellest loost, mida kaaslane räägib. Ma kuulan ja samastun looga iseenda elukogemuse kaudu. Mõistan või ei mõista, aga elan kaasa. Lugu haarab mu tähelepanu ja tavapäraselt lobisev meeleahvike jääb vait. Ühtäkki ei ole enam oluline, kas aega on või mitte, oluliseks saab lahti rulluv lugu.
Mis kaaslase loos minuga heliseb, selle võtan mälestusena kaasa
Lugu punaste tantsukingadega naisest olen endaga kandnud juba mõnda aega ja tahtsin seda ka jagada. Elukogenute ja optimistlike inimeste elutunnetus ja elujanu liigutab mind sageli. Mulle meeldivad inimesed, kes on ära õppinud elamise kunsti. Tahaksin selle ise ka ühel päeval selgeks saada. Võõra naise ja tema kavaleriga kohtusin juhuslikult ühes kohvikus aga kahjuks olen nende nimed unustanud. Tagantjärele mõeldes tundub kummaline, et lihtsalt hakkad võõraste inimestega rääkima nagu vanade sõpradega, sel hetkel aga pidi see just nii olema. Kuulasin ühe paari elukogemusi, omavahelisi lõbusaid nalju ja leidsin, et see muutis minu tavalise, hallivõitu ja jaheda päeva väärtuslikuks.
Ma arvan, et võiksimegi rohkem üksteise päevi väärtustada. Mulle meeldib näha inimeste rõõmsaid, varjamatuid naeratusi. Kõikjal.
Raamat pajatab peale looduse muustki
Seega polegi raamat “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” ainult loodusest. (Kes enne mõtles, et ehh, loodus, see ju igav, ma ei käi seal kunagi!) Mõni lugu on inspireeritud ka mälestustest ja samuti sellest, mida ma tundsin ja mõtlesin elus muutusi tehes. Loodan, et raamat “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” muudab iga lugeja eluraamatus midagi kasvõi natukenegi selgemaks ja paremaks.
Lugu raamatust „Meditsatsioon. Fotomeditsatsioonid”
“Mina kannan siiani ainult kontsakingi,” teatas mulle üks naine, tõstes oma punase tikk-kontsaga kinga võidukalt kohvikulaua kohale. Selles jahedavõitu kohvikus kohtusin tõelise daamiga, kes oli võitnud elu, tippinud omaenda rada ja leidnud endale hiljuti sarmika kavalerigi. See paar äratas minus midagi, mis ütles, et ka mina tahan aastate pärast ikka veel sel viisil käituda! Tõmmata jalga punased tantsukingad ja tantsida oma ainulaadsel teel, olla uudishimulik elu vastu ja toetuda tugevale käsivarrele. Daam ja tema kavaler tulid ja läksid koos, käevangus. Ja mulle tundus, et hinges nad itsitasid nagu rõõmsad lapsed. Punaste tantsukingadega naine oli näinud kaheksat aastakümmet ja mees õige veidi vähem.
Raamatut saad Hooandjas toetada SIIN
Miks see raamat ilmuda tahab, võid rohkem aimu saada nendest lugudest:
Kuidas tekkis julgus raamat välja anda
Kuidas liikuv meditatsioon saab olla igapäevaelu lahutamatu osa
Fotod: autor ja Pixabay