Maspalomas, liivadüünid ja vikerkaarelipud. 5. osa

Santa Catalina bussijaamast viib buss nr 30 otse Maspalomasesse. Maspalomas asub Gran Canaria lõunatipus ja ilmateade näitas, et siin on soojem kui põhjapool. Kohe näete fotosid sellest, millised need kuulsad liivadüünid välja näevad. Mille poolest see kuurort veel kuulus on, seda ma alguses ei teadnudki.

Maspalomase liivadüünid – kui kaunis kõrb keset Atlandi ookeani!

Liivadüünid on nüüdsest mu uus lemmikkoht. Nii suur kassiliivakast! Vahvad liivakuhilad.

Kummalised liivamustrid.

Kuivanud sool.

Kusagil seal taga loksuvad Atlandi ookeani lained. Inimesed on ookeani poole teel.

Kõigepealt sahistasime läbi liiva Maspalomase randa. Tossud said liiva täis, aga paljajalu oli kohati juba liiga kuum. Üle düünide  oli randa umbes 2 km.

Rannas tutvusime Euroopa kultuuriga. Kuidas ma seda kirjeldaksin? Põikame korraks põllumajanduse valdkonda ja kasutame nende termineid, küll saate aru: kasvavad suured kõrvitsad ja väikesed tillid. Ei taha fotosid lisada. Esteetika, eksootika ja erootika kadu. Läksime midagi ilusamat otsima.

Liivarand ja ookean oli muidugi suurepärane kooslus. Kõndisime veepiiril u 4 km, aga oleks võinud veelgi edasi uhada. Randade ala vist on umbes 6 km pikk või rohkemgi. Playa Inglesi rannas oli rohkem kive ja inimestel rohkem riideid seljas. Oli see nüüd inglise või inglite rand, siin läks minu arvamus Google omast lahku. Siin jätkus kive juba ka kiviloomade tarbeks.

Düünid liiguvad nii, nagu tuul neid sõidutab ja kuigi tundus, et nende ohjamiseks oli püütud taimi istutada, siis see algatus oli liiva jooksnud.

Atlandi ookean joonistab vesivärvidega liivale mustreid.

Kui palme ei kasta, siis need kuivavad ära

Olin Gran Canaria kohta lugenud, et see on alati roheline saar. Kohapeal:

See on siis, kui taimi ei kasteta ja prügi ei koristata ära. Kui kaktusi, palme ja aaloesid kastetakse ja aia eest hoolitsetakse, siis on asi lootustandvam.

Naiivne on kõiki vikerkaari taevast otsida

Maspalomas oli kuurort, kus võis näha väga palju mehi käsikäes ringi kõndimas. Vikerkaared ei olnud seal mitte taevas.

Vikerkaarerahvale oli tohutu palju suuri hotelle püstitatud. Ostukeskused olid minu arvates tavalised hiinakad, mille tõttu luhtusid lootused uusi kleite saada. Tõenäoliselt ma ei leidnud õigeid kohti üles.

Liivaste juustega, liivakastist kodu poole

Kui oleksin Maspalomasesse öömajale jäänud, siis oleksin kindlasti käinud varahommikul ja hilisõhtul liiva pildistamas. Tundnud veel seda siidist mineraali oma taldade all, mahedat tuult põskedel, istunud ja kirjutanud üles tuule sosistatud luuletusi. Kuulanud lainete häält ja imetlenud ookeani võimsust. Jälginud heledamaid ja tumedamaid pilvi taevas kihutamas. Näen kõike seda mõttes siiamaani. Koju jõudes olid kõik riided, juuksed ja küünealused liivased, aga süda rahul.

Foto on Külli tehtud.

Tõenäoliselt tuleb tagasi minna.

Õhtul tulime taas nr 30 bussiga, tunni ajaga Santa Catalina väljakule tagasi. Ostsime koogid ja läksime oma korteri-kodukohvikusse.

Järgmises loos lähme rummi degusteerima ja kohtume kapten Kiddiga.

Reisikirja eelmised lood:

London Stansted. Mis mul sinna asja oli? 1. osa

Gran Canaria. Las Canteras Atlandi ookeani kaldal. 2. osa

Poema del Mar, Mere Poeem. 3. osa

Gran Canaria mägine ja roheline süda. 4. osa