Taas saate vaadata fotosid minu lemmikrabast Valgesoost. Eriti need, kes ei ole sel aastal päikeselise ilmaga veel seal käinud. Lisaks saate teada, et aeg-ajalt toimub Põlvamaal selline üritus nagu Ihamaru Kõivualutse laat. Ja mõni sõna minu isiklikest veidratest toitumisharjumustest.
Kui ma vaimselt hakkan omadega rappa minema, siis ma paastun. Teile ei soovita, sest mina pole arst, apteeker ega arvamusliider, aga ma ise paastun regulaarselt, igal kuul mõne päeva. Teen lihtsalt umbes 36 söögivaba tundi. Esiteks hoiab väga palju aega kokku, mis muidu kuluks toiduga tegelemisele ja teiseks muutub enesetunne natukeseks ajaks taas väga palju paremaks.
Ja ma ei pööra juba aastaid enam tähelepanu sellistele märkustele nagu: sa sured kohe ära kui sa veel nii teed. Võta kasvõi kommi. See diagnoos ei ole siiani vett pidanud.
Nii et kui ma neljapäeva õhtuks tundsin, et ülepinge ja infotulv on jälle väljakannatamatuks muutunud, siis lõpetasin reedel lihtsalt köögi vahet voorimise ära ja läksin ka magama varem kui tavaliselt, lihtsalt et endaga natuke parem sõber olla.
Ilmselt seetõttu ärkasin laupäeva hommikul kell kuus üles suurepärase ideega füüsiliselt ka rappa minna. Valgesoos polegi ammu enam käinud. Viimastest Valgesoos käimistest saate lugeda SIIT ja SIIT ja SIIT.
Rabas oli muidugi rabavalt kaunis nagu alati
Seekord oli ainult üks pere end veel nii vara hommikul jalule ajanud. Talvel oli laudteel tunne nagu oleksime suuremat sorti kooli kõigi klassidega ekskursioonile tulnud. Et mitte kõigi teiste seljas nügida, pidime eemale puude vahele minema oma rada otsima.
Aga nüüd, imeline rahu ja nii palju ruumi. Nagu olekski suvi käes, nii päikeseline! Alles ladistas vihma ja rahet.
Miks ma nii väga Valgesood armastan, on just selle helguse tõttu, mille tekitavad õitsvad valged villatupsud. Need muudavad metsaaluse kauniks haldjamaaks.
Sookailud õitsevad!
Kellegi privaatne teerada.
Kuusevõrsed on valmis! Pange veekannu või salatisse. Säilitage näiteks sügavkülmas. Väga head hapukad!
Veidi aega paljajalu looduses ringikõndimist ja maailm aeglustub ning kõik loksub jälle paika. Tuleb taas meelde, kes sa tegelikult oled ja millised unistused ellu viimist ootavad. Leiad kooskõla iseendas üles ja vähemalt üks päev on korda läinud.
Tagasi sõites avastasin Postitee ääres Ihamaru külas Kõivualutse laada
Mõni päev tagasi just mõtisklesin, kuskohast võiks saada väiksemat sorti puulusika. Urgitse võinoaga või pannilabida sabaga meepotis, kui sul väikest puust lusikat ei ole. Kõivualutselt sain koguni kaks lusikat. Selliseid ma pole kindlasti varem kusagil näinud.
Mida olid kohalikud käsitöömeistrid veel laadale toonud.
Minu lemmikud, samovarid.
Kandilisevõitu Rändaja kuju.
Ihamaru Külakeskusel on ka facebooki leht, et teaksite selle kandi sündmustega kursis olla.
Kaunist suve teile kõigile ja ärge ennast helendavate ekraanide taha unustage. Ihamaru lähedal on näiteks ka mõnus supluskoht Palojärv. Kasutage juhust, et saabunud on villaste sokkide eiramise ilmad ja minge ikka omadega nii metsa kui ka ujuma!
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte