Atlandi ookeanis on mitmeid kauneid saari, üks neist Portugalile kuuluv Madeira. Madeiral on lopsakas loodus, pilveudus mäed, Atlandi ookeanilt puhuv soolakas tuul ja troopilised puuviljad. Kohe hakkangi kevadisest Madeira reisist pikemalt pajatama.
Viimasel ajal olid pidevast rähklemisest ja üleliigsest infomürast jälle unehäired tekkinud, samuti oli sünnipäev saabumas. Kummagagi neist pole lihtne hakkama saada. Nii ma põgenesingi hoopis ära.
Plaanisin veeta mõned päevad Lissaboni ja Porto vahel jalutades
Mõlemad linnad on juba tuttavad ja Portugal on alati kaunis koht, kuhu reisida võiks. Seejärel avastasin, et Lissabonist saab kolmekümne euro eest edasi Madeirale lennata. Minu jaoks jäigi saar kusagile Lissaboni ja Porto vahele, nii et kõik on õige – veedan mõned päevad nende linnade vahel jalutades! Tegelikult olid lennupiletid ühtlasi ka sünnipäevakingitus. Lennupiletid on üldse üks parimaid sünnipäevakingitusi, mis olla saab.
Ühe öö veetsin Dublini lennujaamas ja järgmise hommiku Lissaboni kahe terminali vahel seigeldes. Sõitsin natuke bussiga ja leidsin õige pardalemineku koha üles. Sellepärast tahtsin ka tagasi Porto kaudu tulla, et sealne lennujaam on veidike stressivabam. Siis ma natuke kahtlesin, kas EasyJet on üldse olemas ja kas see tõesti mind Lissabonis pardale võtab. Aga sellega läks ka kõik hästi.
Madeira on vulkaanilist päritolu saar Atlandi ookeanis
Ma olin eelnevalt lugenud, et see on ka väga vihmase ilmaga saar. Nii just saabudes oligi. Taevas oli pilvine, tibutas vihma ja mul oli hea meel kaasa võetud vihmariiete üle. Looduse aga kasvatabki lopsakaks just vihma ja päikese koostöö. Atlandi ookeani sooja hoovuse lähedus muudab saare kliima soojaks. Kui Euroopa poleks seda saart ära hõivanud, võiks siin olla osa Aafrikast.
Kaljud on Madeiral mustjad ja laavakivist ning tundub, nagu oleks neid noaga ülevalt alla lõigatud. Kaljudesse olevat raiutud üle 100 tunneli, et saarel lihtsamalt liigelda saaks. Kõige pikem tunnel on 3168 meetrit ja sellest andis ikka läbi sõita. Tunnelite ehitamise ja kaljude lõhkamise ajal on muidugi ka üksjagu inimesi surma saanud.
Lennujaamast pealinn Funchalisse viib Aerobuss
Aerobussi peatus on kohe lennujaama ees ja selle leiab kergesti üles. Järgmise bussini oli üksjagu aega ja ühed prantslastest seljakotirändurid pakkusid välja, et jagaksime taksot ja sõidaksime siit vihma käest minema. Nii ma leidsingi oma hotelli kerge vaevaga üles ja sain teada, et mõned tänavad on saarel püstloodis üles- ehk allamäge. Kohalikku juhti see ei paistnud ehmatavat. Ma ei näidanud siis ka üllatust välja, sest küllap juht teab, mida teeb.
Funchali lennujaam pidavat samuti olema ainult kogenud pilootidele, kuna lennurada kulgeb kaljuserval, on lühike ja ilmastikuolud muutuvad väga kiiresti. Siiski olevat siin juhtunud ainult kaks õnnetust kunagi ammu, enne viimaseid ülikalleid ümberehitusi.
Pealinn Funchalis elab üle poole saare rahvastikust ja minule see linn väga meeldis. Atlandi ookeani kaldal asub kaunis promenaad, millel igal õhtul jalutamas käisin. Funchalis on parke ja rohelust. Ja väga head jäätised.
Vanalinnas on kohvikud ja restoranid üksteise kõrval, kõik ahvatlemas värskete saiakeste, kalapirukate, kookide ja espresso kohviga. Ja kedagi ei jäetud ukse taha. Madeira on külalistele avatud. Tasus istuda kõik need tunnid lennujaamades ja ületada tuhandeid kilomeetreid, et kohvikusse pääseda.
Atlandi ookeanis elab ikka veel delfiine ja vaalu
Kutsuge mõttes delfiine ja nad tulevadki. Mina ei ole tegelikult nii suur veesõber, kes hea meelega laintesse tormaks või siis horisondi poole seilama läheks. Küll aga tahtsin näha, kes ookeanis elavad. Vaatasin Funchalis kalda ääres, kuidas ühed kummipaadiga suure vee poole popsutasid ja see tundus päris lõbus. Rohkem paate aga ei läinud, nii et ühe kohaliku julgustusel astusin katamaraani pardale, hoidsin reelingust kõvasti kinni ja keerasin näo päikese poole.
Hämmastav, kuidas seljauimede nägemine inimesi elevile ajab. Kusagil seal avaruses nad ongi …
Ma loodan, et me ei kasutanud ookeani peremeeste külalislahkust kurjasti, kui neid kaugelt vaatasime. Eks veteväljadel on tihe saalimine käinud ajast-aega ja me tulime kiiresti ja küllalt vaikselt tulema. Teadmine, et kõige saaste ja hävitustöö kiuste on ühes omaette maailmas ikka veel elu säilinud, muutis päeva helgemaks. Ma olen alati uskunud, et need kaastundlikud olendid tulevad (suurest uudishimust) kutsumise peale kohale ja toovad endaga rõõmu kaasa.
Atlandi ookeani poolt vaadatuna näib Madeira selline.
Mida paradiisisaarel veel teha ja näha, sellest tule varsti jälle lugema!