Järgmisel päeval ei õnnestunud Veneetsias paberkaardi järgi orienteerumine ikka veel. Voolasime lihtsalt inimsummas teistega kaasa Püha Marcuse väljakule, mille ääres asub muu hulgas ka Doodžide palee. Teele jäid, nagu ikka Veneetsias, mitmed kanalid ja sillad.
Sellel hommikul oli kass Tiina meid jälle sappa võtnud ja väravani juhatanud. Lennujaamas olime astunud taas bussi, mis meid Veneetsiasse sõidutas. Buss sõitis tunni, aga Itaalia tund oli pikem kui tund Hispaanias.
Punase bussiga saab Trevisosse, valgega Veneetsiasse.
Palazzo Ducale ehk Doodžide palee
Doodžide palee on muidugi muljetavaldav Gooti arhitektuuri meistriteos, mille vundamendile olevat alus pandud 14. või 15. sajandil. Võime uskuda või ka mitte. Siin asusid peale valitsusasutuste, kohtusaalide ja vangla ka doodžide korterid, sest vähemalt mõnedel neist Tootsidest oli keelatud väljas käimine, rahvaga suhtlemine ja tõelisest elust ja olust teadasaamine. Rahva elust said nad teada tõenäoliselt nende pealekaebamiste kaudu, mis neile postkasti potsatasid.
Tootside süsteem tugines pettustel, valedel, pealekaebamisel ja muul säärasel ning kestis umbes tuhat aastat. Selline süsteem oli nii hea, et seda on eeskujuks võetud mitmetes maailma paikades. Inimeste tühistamine anonüümsete pealekaebamiste tõttu oli tol vanal ajal väga populaarne. Kanalid ja vesi olid ka mugavalt kohe käepärast võtta, kui keegi valitsejatele ei juhtunud meele järele olema. Kui panete tähele, siis kanalite ääres pole üldse piirdeid ja kõnnitee plaadid on libedad ka, eriti acqua alta ajal.
Doodžid valiti eliidi poolt ja nad said oma tiitli kogu eluajaks. Väidetavalt valitud aastal 697 kõige esimeseks doodžiks Paolo Lucio Anafesto. Riikliku julgeoleku tagas Kümne Nõukogu ja kõrgeim kohtuvõim oli Quarantia. Viimane Veneetsia doodž olnud Ludovico Manin, kes oli sunnitud tagasi astuma aastal 1797, mil Prantsusmaa linna vallutas.
Miks nad küll niisugusi sarvekujulisi peakatteid kandsid.
Väga sarnased, must-valged tegelased.
Praegu asub selles uhkes hoones muuseum. Muuseumis olid väljas säärased konservipurgid. Kes selle sees elas, aga välja vaadata polnud temal ilmselt tarvis.
Vana, muljetavaldav raamat.
Laed ja sümbolid.
Uks vastavalt kasvule.
Mõnest uksest pressis vesi sisse.
Maandasin end palee kohvikus. Isegi selliseid tomateid põhjamaades ei ole ja ma ei hakka muud üldse korrutamagi. Suurepärane tiramisu.
Kunagine väga jõukas Veneetsia vabariik vajub praegu Aadria merre
Väidetavalt tekkisid esimesed asulad Veneetsia laguunis peale aastat 476. Aastal 810 kolinud doodž Angelo Partecipazio valitsemise koha Rialto piirkonda, kuhu rajatud Palazzo Ducale, kuid tänapäeval polevat sellest vanast ehitisest jälgegi alles.
Veneetsia olnud aastani 1797 keskuseks Vahemere piirkonna jõukamaile riigile, Veneetsia vabariigile. Siin toimus väga vilgas kaubandustegevus ja seda riiki doodžid valitsesidki. Siia kuulusid muu hulgas Istria, Dalmaatsia, Albaania rannik, Apuulia sadamad, Kreeta, Küpros, Joonia ja Egeuse mere saared ja veel mitmed linnade ja maakondade osad.
Veneetsia allutati edaspidi esmalt Prantsuse, seejärel Austria võimule ja 1866 sai sellest Itaalia osa. Pärast Veneetsia vabariigi langemist oli palee poliitilise elu ja avaliku halduse keskus.
Tänaseks päevaks on Veneetsia nõuks võtnud aegamööda Aadria merre sukelduda.
Doodžide palee oli nii suur, et väga paljudesse nurgatagustesse me ei jõudnudki, kaasa arvatud vangikongid. Need jäävad vist sinnapoole.
Kiire tõttamine Tootside paleest välja.
Palee uksest välja astudes astusime jälle vette
Püha Marcuse väljak oli pärastlõunaks taas vee all. Hommikul tulime siia kuiva jalaga, nüüd vaata ise, kuidas minema pääsed. Plaanile otse üle väljaku, tuldud teed tagasi minna oli nii-öelda vesi peale tõmmatud.
Teisel Veneetsia külastamise päeval orienteerusime Rooma väljakule tagasi aga juba umbes 45 minutiga. Mere- ja reovee lompidesse patserdama pääsemise järjekorrad aeglustasid tempot. Ma tean nüüd otseteed Püha Marcuse väljakult Akadeemia silla kaudu bussijaama tagasi. See on väga oluline teadmine! Rialto sild on see kõige suurem ja uhkem, millest me käisime üle eelmisel korral.
Siin vaade Suurele Kanalile.
Ja väiksemaid kanaleid.
Ja sildu.
Tänav luksuslikumate kauplustega. Mugavaid matkapükse sealt ilmselt ei saa.
Veneetsias jätkub muuseumides, näitustel ja kontserditel käimist kauaks.
Külli sõnade kohaselt peame Veneetsias nii kaua käima, kuni õpime orienteeruma ja oskame linnas liigelda nii, nagu ise soovime. Ja seni, kuni oleme jõudnud vaadata veel mõned näitused ja kuulata kontserdid. Alguses tekitas see mõte minus õudu, aga teise päeva lõpuks tundsin, et kui saan end aeg-ajalt värvilisi käekotte või kassidega salle sortides maandada, siis hakkab mul Veneetsia suhtes kirg tekkima.
Minu suur imetlus teile, kes te viitsisite kogu reisikirja läbi lugeda!
Tallinn-Tartu bussile saime viimased 2 kohta, sealjuures kõrvuti.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Treviso tiramisu. Alustan taas Itaaliast. 1. osa
Baleaari saared, Mallorca. 2. osa
Mallorca iidne kaunitar Alcudia. 3. osa
Draakoni koopas ja Vahemerel. 4. osa
Menorca, Ciutadella ja iidsed mälestused. 5. osa